Ben Malén haldab popmuusika toiduahelat

Ewert Sundja ja Joel Isaksson Tallinn Music Weeki, Eesti Laulu Akadeemia ja Music Estonia koostöös sündinud Eesti esimeses laulukirjutajate laagris. Foto: Triin Raa

Kirjutas: Mariliis Mõttus (Müürileht)

Rootsi kultuurist rääkides ei saa mitte mööda vaadata nende popmuusikalisest jalajäljest, mis on ABBA, Roxette’i, Ace of Base’i, The Cardigansi ning uuematest nimedest Icona Popi, Swedish House Mafia, Zara Larssoni ja paljude teiste näol tekitanud edetabelites parajaid torme juba 70ndatest saadik. Stereoscope Music Scandinavia all tegutsev muusikakirjastaja ja mänedžer, plaadifirma 100 Songs üks asutajatest ning 80ndatel ilma teinud Rootsi popkoosluse Trancedance solist Ben Malén on Skandinaavia muusikaeksporti kannustanud 90ndatest alates ning teab, kuidas popmuusikale tuul tiibadesse saada. Tema poolt üles korjatud talendi hulka kuuluvad The Sounds, Miriam Bryant ning laulukirjutajad Michel Zitron (Swedish House Mafia), Vincent Pontare (Swedish House Mafia, Madonna), Carl Falk (One Direction, Nicki Minaj) jpt ning ühtekokku on mehe detailse vaistu kaudu edetabelite esikohtadele lennanud üle 100 hittloo. Malén jagas Music Estoniale antud intervjuus oma kogemusi, kuidas õppida ära tundma järgmist number üks hitti, kuidas peaks toimima muusika eksport ning mis rolli mängivad muusiku karjääris laulukirjutamislaagrid, mille traditsiooni on Soomes ja Rootsis aidanud kinnistada Malén ise.

Oma karjääri jooksul mänedžeri, muusikakirjastaja ja plaadifirma juhina on sul õnnestunud üles leida suur hulk edukaid artiste ja laulukirjutajaid. Mida selleks vaja on, et järgmine tulevikutäht ära tunda? On see loomulik talent või pigem aastate jooksul hangitud kogemus?

See on ilmselt nende kahe kombinatsioon — kui sa millestki väga huvitatud oled ja sul natuke annet on, on võimalik saada talendi märkamises osavaks. Arvatavasti mängib oma osa fakt, et tegelesin palju spordiga ja mulle meeldis võistlemine. Sündisin 60ndatel, olen kasvanud pungi vaimus, kuid samaaegselt arenes mul teistsugune muusikamaitse — olen pea terve oma elu olnud väga huvitatud, mis toimub edetabelites ja neid lugusid kogu aeg kuulanud. Võrdleme näiteks kellegagi, kes töötab finantsmaailmas — esimese asjana avab ta hommikul lehest just vastava valdkonna rubriigi. Esimene asi, mida mina vaatan on Spotify edetabel. Kui seal on midagi, mida ma kuulnud pole, kuulan selle üle. Kombineeri see vanusega — vanemaks saades muutud küünilisemaks. See ei pruugi hästi kõlada, kuid ei ole tingimata halb, sest hakkad leidma keskteed südame ja mõistuse vahel. Sa sorteerid lugusid kuulates jama välja ning üha lihtsamaks muutub taibata, millist neist tabab edu. Näiteks ei jälgi ma enam nii palju trummi ja bassi skenet kui 90ndatel, kuid kui kuulen head lugu, ükskõik mis žanrist see parasjagu poleks, tunnetan ära, et see lendab tippu. Sul peab olema tõsine huvi ja kogemus, et tunda ära, mis inimestele meeldib. Arvan, et sel on suur seos just hetkes elamisega. Kui oled nostalgiline inimene, kuulad muusikat teistmoodi — 35–40–aastaselt lõpetame me oma muusikaliste huvide edasiarendamise ja kuulame lugusid varasemast ajast, sest see toob meile tagasi mingid mälestused. Jõudes keskikka või varajasse keskikka hakkame me tajuma, et oleme oma tipu ületanud. Seetõttu arvangi, et tuleb kogu aeg uurida, mis parasjagu toimumas on.

Pidevalt tuleb juurde ka uusi žanre. Kui tuttav sa nendega oled?

Olen muidugi, kuid need ei ole uued žanrid. Muusikatööstus on ennast 70ndatest alates korranud ja praegune on ainult väike variatsioon varasemast. Isegi, kui mind konkreetsed žanrid ei huvita, olen päris kindel, et kui keegi hea loo kirjutab, suudan selle teistest eristada. Heal lool on kalduvus ületada piire ja leida fänne ning seda žanrist olenemata. Mida inimesed siin planeedil kõige rohkem armastavad? Toredat üllatust! Sa annad inimestele midagi, mida nad ei teadnud, et nad tahavad. Sa võid tegutseda ükskõik millises skenes ja äkitselt teed sa midagi, mis paneb su lugu armastama inimesed, kes sellest midagi ei teadnud. See on see, mida muusika suudab teha.

Aastate jooksul oleme kõvasti tehnoloogias edasi liikunud…

Kuid aju pole muutunud…

Tõsi, ent on popmuusika trendid selle tõttu siiski mingil moel pöördunud?

Selles, mida kujutab endast hea lugu, pole midagi muutunud. Üks produtsent ütles mulle kunagi, et teda häirib, et inimesed raiskavad nii palju aega loo salvestamise peale. Ta ütles: „Kas sa oled kunagi kuulnud kedagi basstrummile kaasa ümisemas?” See on väga asjalik märkus. Me pöörame nii palju tähelepanu tehnoloogiale, kuid mida me tegelikult lõpuks kuulame on see, kuidas inimesed laulavad — vokaal, lüürika, miski, mis annab loole mõtte. Muusikat ei kuulata analüüsides selle taga peituvat tehnoloogiat. See on lihtsalt vagun, mis lugu veab. Elektrooniline muusika, kus tehnoloogia on põhiline koostisosa, on muidugi teine asi, aga seda kuulad ja tajud sa teistmoodi — et selle järgi liikuda, ei pruugigi kuulata. Tehnoloogia on muutnud muusika tegemise nii lihtsamaks kui ka raskemaks. Lihtsamaks, sest kõigil on tehnikale ligipääs ja kõik arvavad, et nad oskavad. Raskemaks sellepärast, et nüüd on palju keerukam pakkuda toredat üllatust ja kedagi eriti ei huvita su muusika. Publik ei taha lihtsalt head muusikat, ta tahab midagi suurepärast, imelist.

Tehnoloogia lubab meil luua väga palju head muusikat. Kvaliteeti silmas pidades ja üldse teoorias kõlab see kõik väga hästi. Kuid samas pole praegu palju rohkem häid lugusid kui varem. Siiski ma ei ütleks ka, et vähem — nii et põhimõtteliselt oleme ikkagi seal, kus me kogu aeg oleme olnud. Üks muutus on see, et tänapäeval veedame me ühtede ja samade lugudega palju rohkem aega, olenemata sellest, et tarbime informatsiooni palju kiiremini. See on teaduslikult tõestatud: lood püsivad palju kauem tabelites ja me kuulame samu laule palju sagedamini kui varasemalt.

Millest see tuleneb?

Ilmselt sellest, et meil on ligipääs tehnoloogilistele vahenditele. Kunagi olime me sõltuvad raadiost, televisioonist ja sellest, et ostsime füüsilise koopia, ning jumal teab mitu korda me neid lugusid kodus kuulasime, ent tabelites see ei peegeldunud. Kuna nüüd kuulame me lugusid striimides, siis kajastub seal statistika ja selle alusel koostatakse meile tabelid. Muusika ringlus on niisiis palju aeglasem.

On öeldud, et Rootsi istub parimate poplugude troonil…

Seda on isegi teaduslikult tõestatud. (Naerab) Ameeriklased on väitnud, et andes ükskõik millise žanri muusika rootsi produtsendile, muudab ta selle popmuusikaks. Me ei loo kunagi žanre, sest me oleme kõige rahutumad inimesed maailmas, kuid hoiame kiivalt silma peal kõigel, mis parasjagu toimumas on. Oleme justkui jalgpallimeeskonna keskväljamängijad, kes tervikut koos hoiavad. Rootsi on eksportiv rahvus, nii et sõltume väga palju välisturust. On öeldud, et Stockholmis elab ühe inimese kohta kõige rohkem professionaalseid laulukirjutajaid maailmas. See arv on isegi suurem kui Nashville’is. Meie turg on väike ja ilma ekspordita puuduks ka selline amet nagu laulukirjutaja. Oleks umbes kaks-kolm inimest, kes selle pealt raha teeniks, ent praegu on neid sadu. Mul pole täpseid arve, kuid arvan, et me ekspordime laule — mitte plaate — umbes miljardi rootsi krooni väärtuses. Seda on üsna palju ja oluline osa sellest jääb tagasiteel Rootsi-Ameerika kirjastusettevõtetele.

Kas lisaks tuntud popmuusika mekadele nagu UK ja USA on veel riike, millel hetkel eriliselt silma peal hoida?

Üks riik, mida turuna vaikselt märkama on hakatud ja mis lõpuks esile tõuseb on Poola, sest seal on palju toimumas. Poola on vaikselt muutumas sarnaseks Saksamaa ja Hollandiga. Mis puudutab Eestit, siis 10–15 aastat tagasi arvasin, et endised Ida-Euroopa riigid võtavad asja üle, kuna neil on palju energiat ning tahet laieneda ja astuda läänemaailma. Olin selles üsna kindel. On väga palju riike, mis on muusikaliselt andekad. Siin tundub, et kui sa kooris ei laula, polegi sa õige eestlane. Põhjus, miks Ida-Euroopa riigid on endiselt teiste varjus, on ilmselt selles, et asjad võtavad kauem aega, kui me arvame, seda ka riikide ärilises infrastruktuuris. Kui pole kogenud inimesi, kes talenti rahvusvaheliselt oskaks tutvustada, jääb see väljaspoolt tulevate inimeste kätesse, kes seda oma huvides ära kasutavad.

Pole pea ühtegi rootsi artisti, kes oleks osutunud edukaks, omades algset plaadilepingut Ameerikas või Inglismaal. Kultuuridevaheline erinevus nurjab selle. Rootslased ei suuda ameeriklaste tööeetikaga sammu pidada, sest see on väga raske. Tööta end pooleks, ärka igal hommikul vara — meie, eurooplased ei saa sellele väga pihta. Inglased on samas nii poliitilised ja nii “inglased”, et rootslased kaotavad end ära, kui nad ka seal plaadilepingu saavad: „Eile oli asi nii, aga täna — täna on kõik muutunud.” Üks asi, mida me õppinud oleme, on omada kogu ahelat Rootsis kohapeal. Me ei unista enam Ameerika plaadilepingutest nagu vanasti, me teeme need ise — loome artisti, arendame teda ja teeme plaadid, ning kui ameeriklastele ja brittidele need albumid meeldivad, liigume ka sinna. Kui need neile meeldivad, ent nad neid siiski muuta tahavad, on meie vastuseks: „Ei, me oleme seda juba teinud ja see ei töötanud. Suur aitäh.”

Sa oled kaasa teinud mitmetes laulukirjutamise laagrites. Mis see on, mida te seal täpselt teete?

Eriti midagi. (Naerab) On väga oluline saada aru laulukirjutajate mentaliteedist — mis on oluline ja mis mitte. Tegin vist oma esimese laagri 2001. aastal ja kui ma õigesti mäletan, oli see ka kõige esimene Rootsis. Korraldasime selle nii nagu meile endile kõige õigem tundus ja see töötas hästi, kõik olid väga õnnelikud. Aastate jooksul olen aidanud soomlastel luua nende Song Castle’i, mida korraldatakse endiselt igal aastal. Nad pöördusid mu poole ja ütlesid, et neil ei ole laulukirjutajaid. See osutus samuti väga edukaks — soome autorite jaoks, et luua kontakt välismaailmaga ja aidata välismaailmal mõista, et soomes on häid autoreid. Enne Soomes muusikakirjastusi polnud, kuid nüüd on neid tekkimas. Laagris polegi kõige tähtsam mitte see, kui head on laulud, vaid kirjutajad, kes seal osalevad ja kellega nad kohtuvad. Lõpuks koorub sealt üks-kaks head lugu, kuid see on tore kõrvalefekt.

Kui tähtis on keskkond, kuhu laagrist osavõtjad asetatakse? Paljudel artistidel on näiteks kombeks end loomeprotsessi ajaks mägionnidesse ja maakodudesse peita.

Mina eelistan näiteks hotelle. Kirjutaja tahab end isoleerida nii, et kõige hädavajalikumad asjad oleks olemas, aga igapäevakohustustele poleks aega vaja raisata. Samuti ei tohiks laagrit segada liiga palju meelelahutust. Suurimaks veaks, mida laagrite korraldajad teevad on liiga tihe programm. Piiratud aeg, eesmärk, natuke süüa, natuke juua ja aega sotsialiseeruda — kirjutajaid ei tohiks segada teatriettenduste ja kontsertidega. Laske neil lihtsalt olla, sest see on suurim eelis, mida laagrid autoritele pakuvad.

Music Estonia ajakirja FOOKUS loomist rahastatakse Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi vahenditest.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.