Kristjan Järvi: Kõige parem aeg muusikas on praegu”

Mariliis Mõttus

Kaks aastat järjest on Tallinn Music Week viinud klassikalise muusika välja oma tavapärasest kontekstist ja stereotüüpidest ning valanud selle vormi, kus klassikale pannakse piltlikult öeldes jalga Air Maxid ning lastakse vanasse tehasehoonesse möllama.

Juba teist korda toimunud klassikalise muusika reivile sekundeeris sel aastal muusikauuendaja Gabriel Prokofjevi teos „Turntable Concerto” Klaaspärlimäng Sinfonietta ja DJ Mr Switchi esitluses ning Peeter Vähi „Reminiscences of Youth” Norra tšellistide-viiuldajate duo Mari & Håkon Samuelseni esitluses, kontserti juhatas dirigent Kristjan Järvi.

Järvi valimine polnud juhuslik, sest maailmas on ta tuntud just oma žanripiire lammutavate projektide poolest, mille hulka kuulub tema enda loodud kontseptsioon Kristjan Järvi Sound Experience, mis ühendab kontsertide, näituste, filmi ja muude meediumite kaudu traditsioonilise repertuaari, popkultuuri ja kaasaegsed muusikauuendused. Kõigile muule lisaks on ta ka New Yorgi klassika-hiphop-jazzkoosluse Absolute Ensemble’i asutaja ja kunstiline juht.

Kohtusime Järviga Tallinn Music Weeki nädalavahetusel mõni päev pärast Kultuurikatlas toimunud kontserti. Polnud vaja pikalt juttu vesta, et aru saada, millise ambitsiooni ja muusikapiire ületava suhtumisega Järvi oma asja ajab, liikudes oma vastustes kohati filosoofilistesse mõõtmetesse. Rääkisime, milliseid ühisjooni omavad muusika ja poliitika, miks ei tohiks muusikat kategoriseerida ja sellest, kus suunas liigub noorem heliloojate ja dirigentide põlvkond.

Dirigeerisite tänavusel Tallinn Music Weeki avapeol kaht klassikalise muusika barjääre murdvat ettekannet. Pidite te kaua mõtlema enne, kui selle pakkumise vastu otsustasite võtta?

Ei absoluutselt mitte. Sellest momendist, kui Helen Sildna selle küsimuse esitas, ütlesin ma kohe jah, sellepärast et meie mõtted on täiesti samal vibratsioonitasemel. (Naerab) Visioon on sama. Terve see kultuuri kokkutulek ühe muusika katuse alla, söögist tehnoloogiani välja, on tegelikult see, mis tekitab meis riigina enesekindlust ja annab meile õiget vaimu rajada oma tee maailma — näidata oma ehtsust ja vägevust aususe, avatuse ja armastusega, mitte mingisuguse suure fanfaariga. See oli ka selle avakontserdi mõte — alustada Peeter Vähi teosega, et näidata mis siinne muusika tegelikult võib sisaldada. Kaasaegne klassika, mis seoti norra viiuldaja ja tšellisti Mari & Håkon Samuelseni ettekande kaudu hoopis teise kultuuritaustaga. Ühelt pool eesti polka, siis absoluutne vaimulik moment, milles me kõik justkui hõljusime ja siis jällegi suursugune bravuur. Minu jaoks on see ka üks Peeter Vähi parimaid teoseid.

Gabriel Prokofjev on aga see põlvkond, mis tegeleb samuti uute elementidega, täpselt nagu tema vanaisa (vene helilooja Sergei Prokofjev — M.M.) omal ajal (20. sajandi esimeses pooles — M.M.). Ta proovib leida uusi kombinatsioone ning ka avapeol muutusid too akustiline element, biidid ja DJ-kaasamine tegelikult teatriks. See oli ühel hetkel kontsert, seejärel vaimulik kokkutulek ja siis teater, mis muutus lõpuks lahtiseks improvisatsiooniks. See on klassikalise muusika teekond praegu. Me oleme liiga nootide küljes kinni, aga lähenemine peab olema ühiskonnale ja publikule arusaadav. Seda ma tahtsingi tõestada ja ma arvan, et ma sain sellega hakkama. (Naerab)

Kui populaarne selline elektroonilist muusikat kaasav lähenemine praegu maailmas on?

See kontsert, mis siin toimus, oli klassikalise muusika maailmas erand. Sellist asja ei toimu, sest pole inimesi, kes sellesse usuvad. Kõik tõmbavad maailmas pigem tagasi ja muutuvad konservatiivsemaks. Meie kartus eksperimenteerida ja olla erinev näitab end tegelikult kõikides sfäärides. Näiteks teiste rahvuste või mentaliteetide kartuses — see vastuseis on tekitanud konservatiivsust. See on poliitiline ese, mida paljud kasutavad ära, et elanikkonnaga manipuleerida. Kõige parem näide sellest on praegu Ameerika presidendi valimised — seal toimuv on halvemas mõttes niisugune tsirkus, mille sarnast ma varem näinud ei ole. Ja rahvas kannatab, nad on sellise propaganda mõju all, et ei tea enam isegi, mida mõelda. Nii et kui tekitada vastuseis, saab emotsioone omakasu eesmärgil ära kasutada.

Ja nii on ka elektroonilise muusikaga. Piirid on inimkonna leiutised, mis ei peaks üldse eksisteerima. Need hakkasid ära kaduma, aga paljud on nüüd selle mõtte poolt, et tegelikult olid need päris head — paneme nad tagasi. Aga see on vale ja tuleb ainult kartusest, sest (irooniliselt) parem elada selles põrgus, mida me teame kui selles paradiisis, mida me ei tea, eksole. (Naerab)

Ka Tallinn Music Weeki avakontsert oli kõige parem näide sellest, kuidas tekitada läbi muusika ja kultuuri atmosfääri, kus olla koos üksmeelselt ja kartuseta. See on tegelikult see, miks ma teen, mida ma teen.

Olete ühes varasemas intervjuus öelnud: Mida rohkem sa avastad, seda rohkem sa lood ja seda rohkem saad aru, et võimalusi on lõputult/…/” Dirigendile mittekonventsionaalselt olete tituleerinud end ka meelelahutajaks. Mis on need asjad, mis inspireerivad teid neid piire ületama?

Vaata, harmoonia on muusikas üks väga geniaalne asi. Pärast seda, kui sa kuuled dissonantsi, siis tekib selline tunne (imiteerib ebakõla) „oh kui hea!”. Me elame dissonantsis, meie ümber on pidevalt mingi möll — propaganda siit, propaganda sealt. Ma tahan tekitada harmoonilist oaasi, kus me saame end tunda lihtsalt rahuliku, vaiksena ja absoluutselt… (jääb mõtlema). Niisuguses momendis, kus on valgus, mis valgustab meie olemist mitte ainult selles maailmas, vaid terves universumis. See on nii tähtis, et saaksime aru, et mitte keegi meist siit eluga ei pääse. Mitte keegi. Kui sa hakkad niimoodi mõtlema, siis miks mitte meie aega siin ära kasutada. Teha absoluutselt kõige paremat, mis tahta võib. Seda harmooniat luua on siis palju kergem, sest ega me sellega midagi ei kaota, vaid saame selle peale ehitada enda visiooni, selle, mis meie ideaal tegelikult on. Sinu ideaal, tema ideaal (viitab meie kõrval istuvale assistendile), minu ideaal. Kolm erinevat ideaali. Aga võib-olla me siis räägime sellest, vaatame, kus see harmooniline keskpunkt on ja hakkame sealt ehitama, tekitama, leiutama. Ja see on see build a village mentality. Paremini ma oma olekut sellel planeedil põhjendada ei saa.

Te olete oma loomingus seganud klassikalist muusikat erinevate žanritega…

(Katkestab mind) Iseenesest see, et me räägime mingisugusest klassikalisest muusikast, see juba segab.

See on juba piir?

See on vale. Kas Mozart rääkis klassikalisest muusikast? Ta rääkis muusikast. Minu muusikast. Meie muusikast. Kas rahvamuusika või ooper, see on ikka muusika. (Hakkame naerma.)

Duke Ellingtoni käest küsiti mustade muusikale viidates, kas teie muusika on midagi, mis läheb inimestele kergemini peale. Tema vastas, et mul on klaverimängijate muusika, lauljate muusika ja hakkas seda hoopis niimoodi kategoriseerima, mitte kui must või valge, ega žanrite järgi. Seda on paljude käest küsitud juba sada aastat, isegi rohkem. Mahleri käest küsiti täpselt sama asja. Asi ongi selles, et muusikas ei ole kategooriaid. Palju kergem on öelda klassika, aga siis ongi stereotüüp valmis. Klassikalise muusika bränding on praegu nii vilets, et inimesed saavad kohe valesti aru. Milleks kohe inimesi segadusse ajada?

Kuidas seda brändingut siis parandada?

Need, kes avakontserdil olid, nägid ära, mida dirigent tegelikult teeb. Ma dirigeerisin rahvast ka. Bränding on see värk, mis saab tõeliseks läbi inimeste tegude, mitte tahete ja filosoofia, absoluutselt mitte läbi teooria. Mul on selline ettepanek, et ma kutsun kõiki inimesi kontserdile. Mitte ainult enda kontsertidele, vaid kõigi teise omadele ka. Kaasa arvatud orkestrimuusika kontsertidele. Vaadata seda, kuidas live-muusika, nagu me kutsume, saab kõikide elu täiustada. Mis oleks maailm üldse ilma muusika universumita?

Kurb maailm.

Kõige viletsam värk üldse. Ma ei kujutaks ette maailma ilma muusikata. Peab muusika olema, sellepärast, et see on meie füsioloogiasse sisse ehitatud. See on meie sisemus.

Siiski on peale kasvamas ka uus põlvkond noori heliloojaid ja dirigente. Kui tuttav te nendega olete ja kui innovaatilised nad on?

Mõned on absoluutselt geniaalsed, eriti inimesed, kes on alla kolmekümne. Sealt tuleb palju head. Lihtsalt võrratu. Balti riikides näiteks leedulane Gediminas Gelgotas. Ta on mu väga hea sõber, aga miks ta nii heaks sõbraks on saanud? Kui ma kuulasin tema muusikat, olin ma kohe absoluutselt vapustatud ja hakkasin tema loomingut ka ise mängima. Ka Dobrinka Tabakova, üks bulgaarlanna.

Mul on oma kindlad esteetilised kriteeriumid, aga palju palju head on tulemas. Kõige parem aeg muusikas on praegu, just kreatiivsuse ja ettevõtlikkuse vaatevinklist. See ettevõtlikkus on praegu selline, mis seob erinevust, see on geniaalne värk. Kui sa vaatad selliseid mehi nagu Jonny Greenwood ja Bryce Dessner. Nad on mõlemad ju rokimehed. Ja mitte ainult nemad, see on nagu uus laine, mis kasutab akustilist ja orkestraalset kõla, just seda kõlamaailma, mis eksisteerib tegelikult rokis ja alternatiivses, indie-muusikas. Nad ei too seda klassikalisse muusikasse, vaid viivad selle kõlaspektrumi enda loomingusse. Inimesed küll räägivad, et see peab ju olema klassikaline muusika, kui nad kasutavad klassikalisi instrumente, viiuleid, tšellosi ja flööte, aga tegelikult on see ainult pillikasutus, mis ei tee seda veel klassikaliseks muusikaks.

Kas te tunnete, et olete oma muusikasse erinevaid žanre segades endale seatud eesmärgid saavutanud?

Tegelikult on see teekond see, mis on huvitav. Sihtpunkti ei eksisteeri, me ei taha sinna tegelikult jõuda. Just selle teekonna jooksul kogud sa oma mõtteid, oskusi ja sõpru ning sellest johtub see, mis su järgmine aste või samm on. See on see, mis tegelikult inimkonda täiendab. Nagu Odysseus. Tema tahtis koju saada, aga kui ta oleks koju saanud, siis mis? Teekond on see, mis tähtis on.

Music Estonia ajakirja FOOKUS loomist rahastatakse Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi vahenditest.