30. oktoober — 5. november
Esmaspäeval saame korralikult higi lahti. Nimelt tuleb kuus korra sisse paar suurt laevakonteinerit laeplaate, mis siis käsitsi tühjaks tuleb laadida.
Loomulikult on need konteinerid keset lagedat asfaltplatsi, otse lõõskava päikese käes. Loomulikult saadetakse meid sinna keset päeva, mitte hommikul, kui veel väljas natukenegi kannatatav temperatuur on. Loomulikult on tegemist üsna raskete pakkidega (ca 15kg), mis on eriliselt napakas mõõdus ja loomulikult on neid pakke meeletus koguses (ühes konteineris kokku 775). Vähemalt ei pea me seekord Corneliusega kahekesi mõlemat konteinerit tühjaks tarima, vaid võistluse vormis saadetakse Rob (kohalik vennike) ja Kumars (Iraanist pärit vello) kõrvale teist laadungit teisaldama.
Temperatuur kinnises metallkastis tõuseb julgelt 50–60 kraadini ning vett kulub meeletult. Kallan aga liitri sisse ning ülima ebameeldivustundega lasen selle läbi naha kohe jälle välja, juba niigi vettinud tööriietesse. Kuigi Cornelius närtsib poole konteineri pealt ära, suudame vastasvõistkonnale lõpuks siiski ligi tunniga ära vajutada. Džentelmenilikult aitame neil aga viimased pakid
üheskoos alustele visata ja ära kiletada ning teavitame kontorit üheaegsest finižist.
Teisipäeval saame pisut vabamalt toimetada ning lappame päev otsa kahjustatud plaate praakpakkidest välja.
Saame 2 halba uudist. Kaveh, minu esialgne paarimees Iraanist, otsustab lahkhelide tõttu ülemusega lahkumisavalduse sisse anda. Teiseks halvaks uudiseks on see, et meid Corneliusega tõstetakse tagasi 8 tunnisesse
vahetusse, 10se asemel. See tähendab meie jaoks korraliku rahakadu (nädalas ca 350$ vähem). Loodame, et varsti läheb jälle kiireks ära.
Kolmapäevast lähen tööle alles seitsmest. Vanast harjumusest ärkan aga üsna vara ja jõuan isegi Annikale, kes juba 6ks tööl peab olema, väravalt lehvitada.
Täna olen sunnitud paar reeglit paika panema. Asi puudutab raadiot.
Olen juba varemalt märganud, et Corneliusele meeldib vaikselt raadio kallal kanalitega mängimas käia. Eriliseks lemmikuks on talle kohalik kristlik jaam, mis hommikust õhtuni kahtlast koorishuilgamist laseb ning sinna vahele veel lisaks ülepaisutatult rõõmsameelseid kirikureklaame. Sellest kanalist suutsin ma oma paarimehe mõne päevaga ära võõrutada.
Järgmisena suutis ta aga kuskilt mitte vähem debiilse jaama välja kruttida, kust ainiti eurolaule meenutavaid poppballaade mängitatakse ja seda tunniajase kordustsükliga. Ning sellest ma teda enam eemale ei saa. Keeran hommikul oma kanali peale (Triple J, umbes nagu Raadio 2, aga parem), kus tuleb igasugust vahvat uut mussi nii siit, kui sealt maailma otsast ja seda igast žanrist aga nii, kui korraks kasvõi kusele lähen, on Corneliust jälle oma lembekanali süüdimatult välja mudinud ning volüümile 5 pügalat otsa keeranud. Nii on see kuradi kammajaa juba mitu nädalat käinud ning täna viskas mul lõpuks siibrisse. Nüüdsest kehtib reegel, et esmaspäeval ja kolmapäeval kuulame minu kanalit, teisipäeval-neljapäeval Corneliuse kamarajura ning reedel viskame kulli ja kirja. Etteruttavalt võin ära öelda, et selle nädala reedel sain juba põske ning pidin päev otsa klappidega tööd tegema.
Neljapäeva hommikul kuuleme, et kohapealse ülemuse (Ben), isa olevat raskes seisundis haiglas ning selle tõttu oleme täna ja võibolla ka homme, suure ülemuse, Darren’i, juhatada. Õnneks sujub kõik kenasti.
Õhtu veedame kodus filmivõtteid tehes. Ei Rünno, mitte ‘neid’ võtteid, vaid
hoopistükis klippe Annika endise tantsutreeneri videotervituse jaoks (Vikerkaare 55. juubileumi tarbeks).
Reedel on ekstra rahulik ja kõik otsivad jällegi tegevust. Meil Corneliusega on õnneks üsna suur ports laudu vaja läbi sorteerida ja lühemaks hakkida ning selle tõttu oleme ka ainukesed, kes reaalselt tööd teevad.
Päeva lõpus jätan Kaveh’ga südamlikut hüvasti ning soovin kõike head. Kahju, et ta ära läheb, sest Kaveh oli ainuke vennike, kes alati appi tuli, kui vaja. Teised nii uljalt ennast müüma ei kipu ja vabandavad ennast alati mingi lollusega välja või peidavad ennast pooleks tunniks peldikusse.
Ma vist ei ole varem seda maininud, aga mina ja Cornelius oleme siin laos ainukesed, kes reaalselt füüsilist tööd teevad. Ülejäänute ülesanded hõlmavad endas tavaliselt tõstukitega ringi vuramist. Selle tõttu ei ole ka ime, et 90% kolleegiumist on tugevalt ülekaalulised.
Annika veab täna koju järjekordse kastitäie tasuta joogipoolist (enamuses vesi). Kontrollitüdrukud olid seekord ainuksed, kes nn. showbox’id said, ülejäänud — tõstukijuhid ja tellimuste korjajad, jäid präänikust ilma
kuna on viimasel ajal luuserid olnud.
Laupäeva alustame traditsioonilise hommikuvõimlemisega. Päevad kisuvad üsna palavaks ära aga hommikud on siiani üsna jahedad ning välja minnes peab veel dressika peale viskama. Peale puusanõksutamisi, kükke ja kätega vehkimist on ihu mõnusasti särtsu täis ja valmis algavaks päevaks.
Otsustame täna taas nänni külastada, et bussile veel paar lisavigurit ning töö jaoks mõned särgid muretseda. Samuti tiir Woolisse, et nädalavahetuse jaoks söögipoolist osta ja näkitsemiseks värsket kraami.
Pärastlõunase aja planeerime taas bussi jaoks, kuid kahjuks päikesevõtust ja diivanil vedelemisest kaugemale ei jõua. Läheme laisklemisega isegi niivõrd
kaugele, et teeme enne õhtust päris uinakut paaritunnise soojendusuinaku.
Pühapäeval oleme taas valmis tööd murdma! Peseme kohe varakult mitu raksu pesu ning hakkame bussi kallal askeldama. Lööme salongi ja köögiosa kenasti läikima, veame kõik eluks vajalikud vidinad kuuri alt tagasi riiulitesse ning sätime suuremad asjad katusele. Välise bussipesu ja poleerimise lükkame järgmisse nädalavahetusse.
Peale lõunat asume õhtusöögi kallale. Menüüs on täna ahjupart, kartulipudru ja värske salatiga. Põhjusmõtteliselt olemegi enamuse ajast köögis ametis ning käime vaid aegajalt õues päikest püüdmas.
Täna on jälle üsna palav ja tuulevaikne päev ning kiviplaadid aias muutuvad kõnnitamatut tulikuumaks. Jeebus, kas tõesti hakkab siin suvi kätte jõudma?
6. november — 12. november. Kirjutab Annika
See nädal on mul tööjuures uued tuuled puhumas. Vana toriseja on läinud ja alles oleme vaid mina ja uus tüdruk. Mõnes mõttes on see hea, teisest küljest aga on asi keerulisem, kuna minul lasub nüüd suurem vastutus.
Uus piiga pole endiselt väga palju kiiremaks muutunud. Ilmad on nüüd suviselt kuumaks läinud ja karastusjookide tellimusi tuleb iga päev järjest rohkem juurde, mis tähendab meie jaoks kiireid tööpäevi. Võiks öelda, et isegi liigagi kiireid. Koormus on meile kahele liialt suur ning lõpuks saadedakse paar asjapulka appi, kes siis meil tellimusi üle aitavad vaadata. Imekombel saame koos abikätega õigel ajal lõpetatud kuid meile määratud lisaülesannet ehk igapäevast inventuuri, me teha aga ei jõua (lükkub järgmisse päeva).
Teisipäeval saan ootamatu kõne isalt, kes edastab mulle kodust väga halva perekondliku uudise. Olen sellest äärmiselt löödud, mis muudab järgnevad päevad tööjuures pea väljakannatamatuks.
Kolmapäeva õhtul ostame mulle lennupiletid Eestisse, mis tähendab, et neljapäeval peale tööd pakin asjad ning jätan Austraalia ning Antsuga teadmata ajaks hüvasti. On küll kurb ja uskumatu, et niiviisi üleöö lahkuma pean, kuid perekond vajab hetkel täielikku toetust.
Edasi kirjutab Ants
Neljapäeval katsun kuidagi tatina veniva tööpäeva ära kannatada, et siis kiirelt Annikale koju appi pakkima minna. Paar tundi enne lennujaama suundumist võtame sagimisest aja maha, vedeleme pisut voodis ning arutame läbi erinevad stsenaariumid. Uus-Meremaa plaanid tuleb tõenäoliselt katki jätta, Austraalia plaanid olenevad nüüd kõik aga kodustest uudistest. Teame, et asjad on halvasti, kuid mitte veel lootusetult.
7 paiku sõidutan Annika lennujaama ning saadan ta raske südamega
lennukile. Üksinda õhtul voodisse heites tunnen temast juba kohutavalt puudust.
Reedene päev venib taas. Tagatipuks on eriliselt palavaks kiskunud ning kõik riided kleepuvad ebameeldivalt higist. Õnneks ei ole see enam väga uus tunne ning motiveerin ennast sellega, et vähemalt ei pea ma homme, kui temperatuur ilmateate sõnul lausa üle 40 tõuseb, tööl olema.
Hoian stabiilselt ühendust Annikaga, kes vahemaandumiste ajal mulle
progressist märku annab. Ööl vastu laupäeva e. Eesti aja järgi kell 7 õhtul, maandub viimane lend Tallinnas.
Ilmateade pidas paika ning laupäeval tõuseb piiritus termomeetris lausa silmnähtavalt. 8 paiku hommikul on punane joon veel 26 peal, 10ks on aga sinna pea 15 pügalat otsa visanud ja õhk on väljakannatamatult lämmi.
Hoian kõik aknad ja uksed kinni, et viimastki jahedust toas kinni hoida ning teen isegi meie iidsele, tõenäoliselt kuuekümnendatel installitud konditsioneerile väikese testringi. Esimese pahvaka lööb masinast paksult tolmu ja kärbselaipu välja, mõne aja pärast aga hakkab hirmsa lärmi saatel ka veidi jahedat puhuma. Okei, nüüd on vähemalt mingi tagavaravariant olemas, kui ööseks väljas temperatuure maha ei võta.
Peale lõunat kisub pilviseks. Kasutan seda ära ja nokitsen taas bussi kallal. Teen ära põhjaliku välispesu, värvin üle kängururaua, komplekteerin köögiosakonda ja käin veel lapiga kõik kohad üle.
Ma ütleks, et kui 2 aastat tagasi sakslastelt selle bussi ostsime, siis ei olnud nood absoluutselt viitsinud vaeva näha ja müüsid meile ta nii räpasena ja segamini, nagu ta nendest jäänud oli. Nüüd aga, nähes oma kallist ratastel kodu täies hiilguses, hakkab kuidagi kahju teda müüa ja sisimas soovin, et saaksin ta miskitmoodi imetillukeseks kahandada ning kohvris Eestisse vedada.
Õhtul räägime pikalt Annikaga, kes mind koduste asjade käiguga kurssi viib.
Pühapäeval on endiselt väga palav. Täna võtan plaaniks bussi kuulutuse Gumtree’sse üles panna. Pea pool päeva kulub muidugi pildistamisele ning kuulutuse sisu lihvimisele kuid õnneks tasub nähtud vaev ennast koheselt ära, kui peale müügiteatise üles laadimist sõnumeid ja meile hakkab sadama. Lepin juba homme õhtuks esimese vaatamise kokku ning tunnen koheselt ka mingisugust pingelangust.
Oleme juba nii pikalt seda müügiasja edasi lükanud ja mitmeid nädalavahetusi ainiti bussiga tegelenud ning nüüd tundub, nagu oleks suur töö lõpuks tehtud ja rõhuv koorem õlult langenud. Muidugi ei tasu veel hõiskama hakata.
Suhtlen pidevalt ka Annikaga, kes on lausa rabatud Eesti masendavast ilmast.
Õhtul keeran endale terve pajatäie juurvilja pastat kokku, mis mind terve järgneva nädala kenasti ära peaks toitma.
13. november — 19. november.
Esmaspäeval on tööl kõik rahulik. Olgem ausad — ega ma väga tööle keskenduda ei suudagi, sest olen mõtetes kogu aeg Eestis ja ootan sealt häid uudiseid. Igasuguseid uudiseid tegelikult, kui aus olla, sest see kuramuse teadmatus on kõige hullem.
Peale tööd saan muremõtetest korra eemale, kui Midlandi rongijaama potensiaalsete ostjatega kohtuma lähen. Tegemist prantslastest noorpaariga, kes vaevat nädal tagasi Austraalias maandusid ja nüüd Perthist edasi Margaret River’isse liikumiseks endale transporti otsivad. Punaseks
põlenud nahad annavad märku samast rehast, mille otsa vist iga värskelt sügistalvisest Euroopast maandunud päkker (nagu ka meie) astub — päike.
Muidu on tegemist üsna vahvate tegelastega, kes küll pisut hirmunud esialgu tunduvad, kuid lõpuks üles sulavad ja pikalt laialt oma eesmärkidest ja plaanidest mulle pajatavad. Peale edukat testsõitu on paarike ostus üsna kindel, kuid kuna Prantsuse pangast pole raha veel kohalikku panka üle jõudnud, oleme sunnitud mõlemapoolselt paar päeva ootama.
Teisipäeval on tööl kõik sama. On tunda muidugi pisukest ärevus homse ees. Nimelt on kätte jõudmas igakuine grillpidu firma arvelt. Tasuta lõunast ei taha ju keegi ära öelda ning terve päeva keerlevad kõigi mõtetes rasvased hot-dogid ning mahlased kanavardad.
Lõpuks tuleb täna Eestist imeliselt häid uudiseid! Just nimelt imelisi, sest juhtunud on väike ime ja asjad tunduvat minevad nüüdsest ainult paremuse poole. Tahaks lausa üle laohoone õnnest karjuda kuid ehteestlaslikult poetan
selle asemel kipsihunniku taga väikese palava pisara ja naasen tööle.
Prantslased endast täna märku ei anna — ju pole raha siis veel üle jõunud.
Kolmapäeval tiksuvad kõik grillpeo ootuses. Üllatuslikult on täna üsna vähe inimesi kuid seda rohkem sööki kohalolijatele. Pargin nahavahe kanavardaid ja salatit täis ja topin magusa pirukaga kõigele punni ette. Pärast tööle naastes pean üsna tugevalt keskenduma, et mitte kõike välja oksendada.
Saan sõnumi prantslastelt, kel raha nüüdseks üle on tulnud. Saame õhtul 5st Midlandi jaamas kokku ja teeme kohe sealsamas lepingud-värgid ära. Raha välja võtma minnes suudavad nad aga midagi ära vussida ning lasevad automaadil oma kaardi ära süüa. Krt küll — ikka peab mingi jeberniit olema, mõtlen endamisi ja hakkan vaikselt kannatamatuks muutuma. Nähes aga, et
noorpaarike on endast ikka täiesti väljas ja tüdruk peaaegu nutma puhkemas, surun enda närvilise kannatamatuse alla ja kinnitan neile, et ei ole midagi hullu — käigu homme pangast läbi, võtku sealt raha välja ja saame siis uuesti kokku.
Neljapäeval kisub jälle rõvedalt palavaks (38C). Ja just vihuti tuleb sisse konteiner laeplaatidega, mille tühjendamiseks loomulikult mind rakendatakse. Corneliusel on täna kooli tõttu vaba päev (väga hästi ajastatud…) ning kogu raske töö tuleb ära teha üksinda.
Tõstukijuhiks antakse mulle uus poiss Khadim (Afganistaanist), kes õnneks igati abivalmis on ja koheselt käed külge lööb. Täna me sellega valmis ei saagi ning mingi osa jääb homseks.
Õhtul kohtun uuesti prantslastega, kes nüüd juba kaugelt eemalt rahapatakaga vehkima hakkavad, laiad naeratused näol. Lasen ennast nende poolt koju ära visata ning seal saame lõpuks lepingule viimased allkirjad alla visata. Kahetiste tunnetega annan võtmed üle ja kurvalt vaatan, kuidas meie valge väike majake tänava lõppu veeredes aina tillukesemaks muutub ning lõpuks liiklusesse kaob.
Toas rahapatakat nuusutades ja näperdades valdab mind aga vabanemine ja õnnetunde jagamiseks tõmban kohe kõne Annikale, kes minuga koos rõõmustab. Samuti saan hunniku koduseid uudiseid ning siiani tundub kõik stabiilne.
Reedel jätkame oma konteineriga. Lendasin vist täna liialt entusiastlikult laeplaatidele peale ning eelviimast kasti alusele tarides tunnen, kuidas seljast kummaline jutt läbi käib. Nagu oleks pingul kummipael järsult järgi andnud. Alguses on ainult õrnalt tunda, kuidas alaseljas kahtlaselt pakitseb, lõunaks ning eriti just peale lõunat, taipan, et sain vist seekord korralikult hakkama.
Üritan ennast rasketest asjadest eemale hoida ja tänase päeva ohutult õhtusse veeretada, lootes, et ehk nädalavahetusel saan taastuda ja esmaspäevaks tagasi rivis olla. Eks näikse.
Annika otsustas paar päeva maal Trinnu juures veeta ning seal pisut närve puhata.
Laupäeval on tegu, et voodist välja saada. Lõpuks vingerdan ennast kuidagi poolröötsakile voodi äärele ning vedin ennast aegamisi püsti. Nüüd on alles eriti hästi tunda, kuidas põletav valujutt iga väiksema liigutuse peale tervesse alaselga kiirgab. Üritan ennast vaikselt soojaks võimelda, peale mida kiire hommikusöök ja poodi.
Ostan ilge hunniku puuvilju ja materjali ühepaja toidu jaoks. Alles nüüd, peale kahte pikka aastat, avastasime, et Austraalias on ikkagi keefirilaadne toode täiesti olemas, seda siis nime all Butter Milk e. maakeeli võipiim. Pean selle kohe ära testima ja mis võik olla keefiri kõrvale parem, kui ühepajatoit.
Samuti ostan endale seljavöö, mis ehk elu pisut paremaks peaks tegema. Poe parklas autosse ronimine on eriline piin ja lõpuks, kui peale 5 minutit uksel väänlemist istmele potsatan, on otsaesine täiesti märg. Sama lugu kordub koju jõudes autost välja ronides.
Otsustan, et annan täna seljale täielikult puhkust ja veedan enamuse ajast voodis. Ainult söögi tegemiseks ajan ennast püsti.
Annikalt tuleb jälle ainult häid uudiseid ning kui asjad samas tempos edasi liiguvad, võib ta juba ehk paari nädala pärast tagasi Austraaliasse tulla.
Pühapäeval on selg juba pisut parem ja lubab natukene aias ringi tohkendada ja taimi kasta. Siiski veedan lõviosa päevast veel voodis.
Lamatiste vätimiseks pesen peale lõunat natukene pesu ja koristan tube.
20. november — 26. november.
Esmaspäeval on selg juba pisut parem kuid siiski paremalt poolt alaseljast niivõrd kange, et meenutan käies kellaosuteid — jalad kella 6 peal, ülakeha poole kahel.
Loodan endamisi, et rahulikult võttes peaks ehk mõne päevaga asja ära klaarima ning asun koos Khadimiga hommikul tasapisi plaate lappama. Niikaua, kui kummardama või äkiliselt pöörama ei pea, on kõik hästi ja tundub, et kui lihased soojaks saavad, ei olegi asi kõige hullem.
Mingi hetk märkab aga üks töökaaslastest mu naljakat kõnnakut ning mainides talle, et tõmbasin reedel vist lihase ära, läheb lahti täielik paanika. Juba 5 minutit hiljem on kõik sellest teadlikud, kaasa arvatud Programmed (mind nö. välja rentiv firma) ja siinne kõige kõrgem ülemus, kes koheselt peakontorist kohale sõidab. Pean nüüd juhtunust täieliku aruande koostama ja hakkan juba vaikselt kiruma, et kellegile üldse oma seljavalu mainisin.
Aruanne valmis, pean sõitma 25km linna teise otsa arsti juurde, kes justnimelt taolistele tööõnnetustele spetsialiseerub ja mulle vigastuse ulatusest täieliku ülevaate peaks andma.
Peale kiiret läbivaatust selgub, et tegemist on serratus posterior inferior muscle’i (ilmselt siis mingi lihas alaseljas) tugeva venitusega, mis seab mulle nüüd mõneks ajaks töö tegemisel teatud piirangud. Näiteks tohin ma teha tööd ainult rindkere kõrgusel, tõstes mitte raskemaid objekte, kui 5kg. Samuti vältida pikemalt kui 5 minutit ühes asendis seismist või istumist. See kõik tähendab aga seda, et kipsilaos mul küll midagi teha ei ole.
Peale arstilkäiku olen koheselt sunnitud reegleid rikkuma, kui pean üle poole tunni autos istuma, et omakorda 30km kaugusel asuvasse Programmed’i kontorisse sõita. Seal tuleb täita hunnik pabereid kindlustuse jaoks ja teha uus kirjalik avaldus juhtunust. Lõpuks, kuskil 2 paiku, lastakse mind koju (taas üle 30km sõitu).
Tunnen, et kogu sellest trallist kontorite ja arstide vahel on selg veel hullemaks läinud ja valutab nüüd konstantselt, seda isegi voodis lamades. Ainukeseks leevenduseks on venitusharjutused, mis Annika mulle netist välja otsis. Valuvaigistitest ja muudest välja kirjutatud tablettidest hoian teadlikult eemale.
Teisipäeval pean taas linna teise otsa, Programmed’i kontorisse, sõitma, et seal mingeid lollakaid online kursuseid teha. Kuna ma ei saa oma normaalset tööd teha, tähendab see Programmedi jaoks minu pealt parajat rahakadu, mida too nüüd omakorda kindlustuselt sisse nõuab. Selle jaoks aga, et kindlustus maksaks, peab olema näidatud, et mind on mingit moodi ikkagi “tööle” rakendatud.
Nii ma veedangi terve päeva kõveras arvutiekraani taga oma selga “ravides” ja vigastusest “taastudes”. Eks ta nii on, et ega sina, väike mutter, ei koti siin suures masinavärgis tegelikult kedagi. Põhiline on võimalikult palju kasumit teenida ja seda hoolimata sinu tervisest. Kõik on lihtsalt üks tore näitemäng, sest olgem ausad — kas siin, pimedas kontoris, ebamugavas toolis päev otsa istudes paraneb mu selg kuidagimoodi kiiremini?
Eriline pärl oli muidugi see, et minuga tegelev proua unustas mind totaalselt ära ning kui tühja kõhu ja tuikava selja koosmõjul pahasena tema kabineti ukse taga 10 minutit jutti koputades tädike lõpuks sealt nina välja pistis, oli vastuseks ainult, et “ups, unustasin sulle öelda, et sa võisid juba 2 tundi tagasi koju minna”. Novot siis…
Pahasena sõidan koju, kirudes terve tee hoolimatut süsteemi.
Kolmapäevaks leitakse mulle juba pisut asjalikumat tegevust. Nimelt asub (taaskord) linna kõige kaugemas otsas, mede korterist 37km kaugusel, üks väike aiapurskkaevutarvete ladu, kuhu mind nüüd nädala lõpuni tööle rakendatakse.
Minu ülesanded või pigem ülesanne on mingite jullade jaoks pappkarpe voltida. Üsna igav ja masendav tegevus kuid siiski parem, kui Programmed’i kontoris küürutada. Õnneks on kõik vennikesed seal ülimalt sõbralikud ja abivalmis ja loevad mulle kohe sõnad peale, et ma jumala eest hääääästi rahulikult võtaks. Annan tõesõna oma parima ja uimerdan voltimisega nii tublisti, kuis võimalik aga millegipärast on ikkagi 3 tunniga terve kolme päeva norm tehtud. Ülejäänud päeva töllerdan lihtsalt niisama ringi ja ajan teiste tüüpidega juttu.
Muideks selgub, et terve kollektiiv on padukristlased, mis seletab ka igale poole seintele kleebitud erinevaid piiblitsitaate. Kõhedusttekitav, peaks mainima.
Neljapäeval sunnib igavus mind kohalikult ülemuselt, Mark’ilt, endale lisaülesandeid leidma. Nüüd saan hakata neid karpe, mis ma eile voltisin, sinnakuuluvate julladega täitma. Jällegi saan juba paari tunniga pakendamisega ühele poole, olenemata tõsisest püüdest seda võimalikult aeglaselt teha.
Vedelen mõnda aega niisama ja otsin endale igavuse peletamiseks nipet-näpet teha.
Lõunaks on mul kinni pandud aeg füsioteraapiasse (loomulikult linna teises otsas jälle). Kogu ravisessioon näeb aga ette särgi seljast võtmist, paari venitusharjutust ja 2-minutilist massaaži. Kõik. Vähemalt ei pea ma täna enam tööle tagasi minema.
Reedel saan mõned tunnid jälle pappkarpe mudida ning ülejäänud päevast lihtsalt passida. Loodetavasti lastakse mind juba esmaspäevast kipsihunnikute manu tagasi, sest siin küll pikemalt olla ei kannataks — seda puhtalt igavusest ja sellega kaasnevast ajavoolu aeglustumisest. Kuna selg on juba üsna okei ja eriti ei valuta ning keha ei ole enam kõndimisel 6 läbi 10, ei näe ma USG Boralisse naasemiseks mingit takistust. Lõppsõna jääb muidugi esmaspäeval arstile.
Õhtul räägin pikalt Annikaga, kes juba tasapisi Austraaliasse naasemiseks kohvrit pakib. Asjad näivad seal aeglaselt paremuse poole liikuvat, kui mõned pisemad tagasilöögid kõrvale jätta.
Samuti saan ühendust Trinnuga, kes varsti uues kohas, samuti teisel pool maakera, tööd alustab. Soovin talle ainult kõike paremat.
Laupäeval teen kohe hommikul traditsioonilise poeringi ja muretsen järgmiseks nädalaks endale piisava toiduvaru.
Olen tähele pannud, et ilma Annikata kulub mul poes nädala lõikes ikka täpselt sama summa. Tea, kas see tähendab, et Annika ei raiskaks üksi olles üldse raha? Või on minu isu siin üksinduses kahekordeks kasvanud?
Ilm on jälle üsna palav (38C) ja päike kütab armutult. Paistab, et kuumus on tomatid stressama pannud ning olukorra leevendamiseks üritan taimedele väikese võrkkatuse peale ehitada ja neid piisavalt veega varustada.
Õhtusöögiks (ja ühtlasi ka järgmise nädala lõunateks) keedan kokku hirmsa hunniku riisipada, kasutades sinna sisse ära kõik külmkapis leiduvad juur ja aedviljad. Tuleb üsna hüva ja tahaks ennast tubli töö eest lausa õlale patsutada.
Õhtul üritan ka veidi tube koristada kuid kahjuks jääb motivatsioonist vajaka ning mustade sokkide ja trussikute pesumasinasse viskamisest ma täna kaugemale ei jõuagi. Ehk homme on rohkem pealehakkamist.
Pühapäeval ärgates tunnen ennast lausa nii hästi, et võtan ette pikema hommikuvõimlemise ja viskan isegi lõpetuseks mõned kätekõverdused otsa. See on hea märk — tunnen, et energiat on kehas palju ja tuju on vastu töönädalat positiivne. Võiks öelda, et ootan lausa pikkisilmi homset.
Lõunapaiku võtan pool tunnikest päikest, kastan aias kõik puud ja põõsad ära ning võtan lõpetuseks isegi luua kätte. Ja panen uuesti käest ära — küll hiljem jõuab.
Kõige palavama osa päevast veedan vaikselt toas vegeteerides ning seriaale vahtides. Räägin tunnikese ka Tommaga, kes kaugel Norramaal oma auga välja teenitud vabat päeva popkorni ja filmi seltsis veedab.
Õhtul soendan riisi ja maksan ära tüütud arved.
