Jutlus Ameerika argipäevas
Autor: Sigrid Leppmets (BFM)
Religioon omab Eestis kohati väga olulist, kuid enamjaolt pigem narrivat alatooni. Kuuldes, et mõni lähikondlane on astunud usku, krimpsutatakse nina ning välditakse suhtlust hellal teemal. Kuid mis oleks see kõige õigem käitumismaneer? Ühendriikides seevastu pöörleb kogu elu religiooni ümber. Olles ise pigem ateistlike uskumustega lillelaps, kes sattus Ameerika Ühendriikides argisele pühapäevajutlusele, ning väljus sealt üdini ajupestud väikese inimesena, usun, et religioonis kesktee leidmine on kaine mõistuse säilitamise aspektist väga o l u l i n e.
Jutlus kestis umbkaudselt poolteist tundi, mille jooksul käsitleti vaid ühte teemat — kui sa ei usu, siis sa sured ja lähed põrgusse. Lugupeetud härra jutlusepidaja, oma neljakümnendates bändimees, unustas pisikese, kuid väga olulise detaili — täna on kirikus lisaks tavapärasele kogudusele ka umbes 50 eestlast, kellest 80 % on kirikukauged noored. Koguduseliikmed pistsid esimese asjana kohkunud eestlastele piibli pihku ja üritasid eksiteele viidud noored piibli abil õigele järjele aidata, käskisid valjusti kaasa veerida ning võtta kõike tõepähe, mida kiilanev härra altaril deklameerib. See oli kui äratuskell, mis lajatas jääkülma käega vastu põske, näidates otsekoheselt ning julmalt religiooni inimesele, kes on usukauge.
Kogemus, mida ei unusta iial, mis pani reaalsustaju proovile ning kontrollis häirekellade olemasolu. Usk ei ole ajupesu, ta ei tohi seda olla. Vähemalt nii olen ma enda jaoks loo selgeks mõelnud. Kuidas asjad aga päriselt on, jääb saladuseks nii minu kui ka pajude teiste ees. Kui näib, et tead vastust, anna endast märku ning valgusta ka teisi.
Vaimsus seevastu on minu jaoks midagi enamat kui religioon. See on midagi sügavamat ja veel raskemini mõistetavat. Paratamatult on see aga meis kõigis. Vaimsus on iga inimese enda teha, luua ja hoida. Kui soovid võid vaimsuse ühendada religiooni, puu kallistamise või kohvi joomisega, see on iga inimese enda kujundada. Nagu öeldud, olen ateistlike kalduvustega lillelaps, kes elab nunnus, üha kasvavas hipsterilinnaosas, sööb palju juurvilju ning rügab tööd nagu eestlasele kohane, samal ajal püüdes nii keha kui vaimu tasakaalus hoida. Minu vaimsusele on elutähtis püsida tempos, olla aktiivne, suhelda. Et keha ja vaim püsiksid tasakaalus, vajan liikumist sama palju kui mõttetegevust. Füüsiline liikumine aitab mul luua soodsa keskkonna töökorras vaimsuse omamiseks. Võib-olla olen termini enda jaoks liigselt lihtsustanud, kuid tahaksin uskuda, et vaimsus on meie endi teha ja mõtestada, nii nagu peaks seda ka religioon olema. Veidi teistsugust, üpris põnevat ning mitmekülgset lähenemist vaimsusele pakub aga härra Peeter Liiv oma aastaid tagasi ilmunud artiklis.
Vaimsus ja religioon on temaatika, mis oli hell, on hell ja saab ka tulevikus olema hell. Aastasadu on see algatanud sõdu ning sellest ei pääse me veel niipea. Igal inimesel on meie armsas demokraatlikus maailmas võimalus ning vabadus uskuda, mida iga indiviid tahab. On isegi vabadus luua omaenda religioon. Kuid vabadusega kaasneb ka vastutus. Astudes religiooni sunnil üle humaansuse piirist, tuleb tagajärgede eest ka vastutada. Ning seda koormat ei kanna ükski pühak, usujünger või ilmutis, seda kannab ajupestud inimene, kes on sattunud äärmusluse küüsi.
Minu eesmärk ei ole halvustada religiooni, vastupidi, soovin, et iga inimene elaks õnnelikku elu. See, kuidas ta ennast õnnelikuna tunneb, oleneb juba temast endast, on see siis korrelatsioonis vaimsuse, religiooni või šokolaadiga.
Blogipostitused on kirjutatud Raadio Jaik loengusarja “Elu pärast Googlet” raames koostöös BFM suhtekorralduse tudengite ja õppeainega “Kirjutamine suhtekorralduses”. Raadio Jaik loengusari “Elu pärast Googlet” on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale.
