Kes vastutab meie ühise keskkonna eest?

Elis Eller (BFM)

Keskkond on tänapäeval väga tundlik teema. Seda ka põhjusega. Meenutades oma lapsepõlve, ei mäleta ma, et mind just eelkõige koolis oleks sel teemal haritud. Kas oma ümbruskonna hoidmine ja selle teadvustamine on siis uus moraalne väärtus? Alles tekkiv? Kuna vahel tekib tunne, et inimestel puudub oskus või siis tahe enda ümbruskonda nii märgata kui ka sellest huvituda. Võib-olla on mure selles, et me ei näe elu kui tervikut? Või oleme teinud valiku näha seda, mis on silmale ilusam?

Ennustatakse, et 2050 aastal on meid siin koduplaneedil üle 10 miljardi. Mis saab siis? Kui me juba praegu ei suuda leida tasakaalu keskkonna ja inimese vahel, siis kas suudame hoomata tagajärgi oma niigi kiirelt kasvava populatsiooni kõrvalt? Mina arvan, et mitte. Kuid see teeb kurvaks. Kas tõesti on raske mõista, et meie kodu on pisut suurema pindalaga kui mingi kortermaja või hoovilapp. Meie ainus vastutus ei ole iganädalane tolmuvõtt vaid ka see, mis väljaspool mugavustsooni meist maha jääb.

Keskkonna mure ei ole ühel inimesel, ega ühel riigil ega ka ühel mandril, see mure puudutab kogu maailma. Osa meist tegeleb sellega, kuid väga paljud on võtnud sisse mugava positsiooni roosade prillide taga. Eeldusel, et meie kõigi ühine üllas eesmärk on samm-sammu haaval liikuda pisut teadlikuma ning keskkonda väärtustava tuleviku poole, siis siinkohal tuleb tõesti alustada iseendast.

Blogipostitused on kirjutatud Raadio Jaik loengusarja “Elu pärast Googlet” raames koostöös BFM suhtekorralduse tudengite ja õppeainega “Kirjutamine suhtekorralduses”. Raadio Jaik loengusari “Elu pärast Googlet” on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale.