Mina olen Maa

Rauno Põld (BFM)

Mina olen Maa — kõik, mis siin kivistunud planeedi peal eksisteerib ja kõik, mis siia veel tekib. Ma olen see tuul, mis puhub ja vesi, mis voolab, samas olen ma ka see õitsev lilleke ja välgutav vihmapilv. Kõlab poeetiliselt ja ilusalt, eks. Kuid samas olen ma ka mahavisatud prügi, ookeanis ulpiv kilekott ning läbi naharakkude pugev nanoplastik. Võimalusi on otsast otsani ja eks igaüks meist peakski endas tundma natuke loodust — iga päev, iga tund.

Rea Rausi neljakümneminutiline mõtteavaldus sellest, kuidas “ökoloogilise minu” otsused ja valikud mõjutavad otseselt meie kõigi järgnevaid aastaid. Olgu see elu peale google’it, bingi või yahood, hetketeod saavad otsesed tagajärjed aastakümnete pärast. Kui üritame loodusele liiga teha, olenemata kas lillele või loomale, tuleb see ringiga meile tagasi ja valusalt. Kuidas teha häid otsuseid, õigeid otsuseid, jätkusuutlikke otsuseid? Kõik algab inimesest endast. Kuniks tal on olemas tahe, on kõik võimalik — isegi imed!

Inimese ja looduse suhe on muutunud sajanditega märkimisväärselt, see ei ole uus informatsioon. Paremuse poole? Pigem mitte. Ideaalne “ökoloogiline mina” peaks oma tunnetega olema arenenud nii kaugele, et suudame tunda valu ka sündmustest, mis pole seotud ainult oma laste või vanaema valuga. Maharaiutud puu või jäädvustused tapamajast peaks panema korraks peatuma ja mõtlema, mis on selle kõige väärtus ja mõte.

Innovaatilisus on tänapäeva teema, olgu see uus äpp, telefon, protsessor või arvuti. Võibki jääda nimetama uusi ja vägevaid tehnoloogilisi saavutusi, kuid tegelikkuses tuleks võtta hetk ja mõelda inimese enda arenemise peale. Olgu see spirituaalne või tehniline, arvamusartikli lugemine või nelja kilomeetri edukas läbimine, areng võib toimuda igas valdkonnas. Väärtuste kriis on tekkinud jätkusuutliku arenemise puudumise tõttu, vastuste leidmine enda seest on pea võimatu, seda saab seostada aina pideva kaugenemisega oma ürgsetest omadustest. Rausi sõnul pole vaja minna tagasi koobastesse ning nende seintele maalima hakata, aga kasvõi käsitsi kinnaste kudumise taasavastamine oleks juba suur samm edasi (või tagasi?).

Kui me suudame näha oma tegude tagajärgi, oleme juba esimese või isegi teise sammu teinud selle pika teekonna jooksul muuta ümbritsev keskkond jätkusuutlikuks ning nauditavaks kõigile. Leida seda tahet on raske ja selle jätkamine veelgi enam, sukeldumine iseenda sügavustesse on kõige raskem katsumus üldse.

Mis edasi saab? Peaks guugeldama.

Blogipostitused on kirjutatud Raadio Jaik loengusarja “Elu pärast Googlet” raames koostöös BFM suhtekorralduse tudengite ja õppeainega “Kirjutamine suhtekorralduses”. Raadio Jaik loengusari “Elu pärast Googlet” on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale.