Teiste religioon ning enda vaimsus

Rauno Põld (BFM)

Religioon on minu jaoks kauge teema, ta ei paku mulle huvi ega kõneta — aga pigem olen ma huvitatud sellest, missugust meeletud mõju omab ta meie igapäevaelu üle. Olgugi see islam või kristlus, kõik kombed religiooni järgmise üle on väga omapärased ning neid võetakse väga tõsiselt — päevased palvetamised, paastumine või teatud toitudest loobumine. See mõjutab otseselt nii inimest, kui ka teda ümbritsevaid. Ta ei ole uskumus, ta on eluviis.

Keskendun kristlusele kuna olen tuttavam teemaga. Ma olen hetkel arvamusel, et religioon on üks suur väga suur äri, see on käitumisviis, see on kirikus käimine — aga see kõik on vähenemas. Nooremad, vähemalt minu ümbruskonnas, suhtuvad teemasse pigem neutraalselt. Aktsepteeritakse neid, kes usuvad, ja neid, kes ei usu, ning see peaks nii olema. Ma leian lihtsalt, et see kõik on muutunud rohkem materiaalseks uskumuse näitamiseks, üritades teistele peale suruda oma uhkust ning mõtlemisviisi.

Vaimsus ei pea ilmtingimata olema usk religiooni, see on pigem uskumus iseendasse ja enda tegemistesse. Teadvus, arusaamine enda rollist ühiskonnas ning mentaalse heaolu omamine. Sisemise mina tunnustamine ja kiitmine. Mõistmine, et inimese enda teod ja mõtlemisviis määrab talle ette raja, mida mööda talluda, mitte jumalad ning lõputu enda aja panustamine religiooni.

Religiooni on hoitud endaga inimaegade algusest, leidmaks põhjendusi ühiskonnas juhtuvatele sündmustele. Äikesetorm võis olla Zeusi viha või tule toomine Prometheusi kingitus, ka meiega eelkäijad uskusid vilja- ning karjaõnne. Ma tean, et islam kogub hoogu ning kõikide tabelite järgi muutub see maailmas enim populaarseimaks usuks, kui ta juba seda ei ole.

Blogipostitused on kirjutatud Raadio Jaik loengusarja “Elu pärast Googlet” raames koostöös BFM suhtekorralduse tudengite ja õppeainega “Kirjutamine suhtekorralduses”. Raadio Jaik loengusari “Elu pärast Googlet” on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale.