Kaugvastuvõtu mõju hindamine — kuidas ja milleks?

Juba poolteist kuud pärast seda, kui Haigekassa kevadel erakorraliselt eriarstiabis kaugvastuvõttu rahastama hakkas, oli tehtud ühtekokku peaaegu 214 000 kaugvastuvõttu. See oli enam kui 30% kõigist ambulatoorsetest visiitidest.

Enamik kaugvastuvõttudest toimuvad veel telefoni vahendusel, ent katsetatud on ka juba erinevaid sünkroonset videokonverentsi ja tekstivestlusi võimaldavaid lahendusi.

Oluline siinkohal on, et nüüdseks on meil Eestis suur hulk tervishoiutöötajaid ja tohutu hulk patsiente, kes on saanud viimase poole aasta jooksul kaugvastuvõtu kogemuse. Mina olen samuti üks nendest inimestest.

Kaugvastuvõtte rakendavad meie hiiud, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum, samuti keskhaiglad, maakonnahaiglad, suuremad ja väiksemad erakliinikud, FIE-d. Kaugvastuvõtt võeti omaks kiirelt, ilma pikemalt kaalumata või suuremaid uuringuid teostamata. See oli kriisi tingimustes vajalik samm ja tihtipeale juhtuvad just need kõige paremad asjad viisil „Oli vaja — sai tehtud“.

Praeguseks aga on kõigil kaugvastuvõtuga omad kogemused. Kogemused erinevate tehnoloogiatega, kogemused erinevate suhtlustüüpidega, diagnoosidega, kulude ja tuludega, plusside ja miinustega. Meil kõigil on andmeid, kaasa arvatud tehnoloogiate tootjatel ja Haigekassal. Praegu oleks hea aeg nii eraldi kui ka ühiselt nendele andmetele otsa vaadata ja mõelda, kas ja kuidas saaks veel paremini, efektiivsemalt, rohkem.

MILLEKS HINNATA?

Milleks meile hindamine, kui teenus juba justkui toimib? Sellele vastamiseks tasuks esmalt vaadelda õigusruumi.

Esimene väga hea põhjus on jätkuv rahastus. Haigekassa üks tingimus kaugvastuvõttude rakendamisel on see, et “Võrreldes kontaktvastuvõtuga tervishoiuteenuse kvaliteet säilib või paraneb”. Sellesse tingimusse on juba hindamisvajadus pehmelt öeldes sisse kirjutatud.

Teine põhjus on see, et ka kaugvastuvõtul kasutatavale info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale kehtivad teatud nõuded ja kriteeriumid. Arusaadavalt peavad need tehnoloogiad vastama Eesti õigusruumis sätestatud põhimõtetele, näiteks Isikuandmete kaitse seadusele ja üldmäärusele. Aga kui vaadata veel kaugemale, siis Haigekassa on hiljuti litsentseerinud ka NICE’i standardi. See on Suurbritannia Riikliku Tervishoiu Kvaliteedi Instituudi välja töötatud standard, mis võimaldab digitaalse tervise tehnoloogiaid vastavalt nende eesmärkidele erinevatesse kategooriatesse jaotada. Nendele kategooriatele kehtivad erinevad efektiivsuse tõestamise nõuded.

Kui jätta õigusruum ja igasugu nõuded praegu kõrvale, saame hindamisvajadust põhjendada ka hästi üldiselt. Näiteks “teaduspõhise meditsiini” osutamisega. Me lihtsalt ei osuta teaduspõhiseid teenuseid, kui me pole nende toimivust korralikult hinnanud. Lisaks aitab hästi toimivate lahenduste väljaselgitamine just neid lahendusi võimendada ja seeläbi ressursse paremini suunata.

Võib-olla kõige inimkesksem põhjendus hindamiseks on see, et kaugvastuvõtt on niivõrd kontekstist sõltuv, et me ei saa kirjanduse või kontekstivälise kogemuse põhjal üldistada, et kaugvastuvõtt on alati ühesugune, “alati kasulik või vastupidi”.

Nii nagu tervishoiuteenuse pakkujad reageerisid kiiresti ja tublilt koroonaaja iseärasustele, seati ka patsiendid valiku ette, kas osaleda varem kokkulepitud visiidil kaugvastuvõtu formaadis või lükata see tulevikku. Mina näiteks valisin kiirema lahenduse. Mul oli kolm vastuvõttu läbi videokonverentsi teenuse kahe erineva eriala spetsialistiga. Kasutatav tehnoloogia oli täpselt sama. Kogemus — täiesti erinev. Lõppkokkuvõttes oleksin ühe teenuse eest nõus maksma, kuid teise eest kindlasti mitte. See on suur vahe.

Aga see „valiv patsient“ olen mina. Kolmekümnene tehnikaarmastaja, kellel on kaks väikest last ja seega ilmselgelt alati vähe aega.. samas mina soovin saada ka parimat teenust. Aga meil on veel 80-aastane tehnikavõõras Malle ja 18-aastane puhtalt digiusku Toomas. Lisaks sellele on meil rohkem kui üks tehnoloogia pakkuja ühe suhtlusviisi tarbeks, erinevad arstlikud erialad ja ei maksa unustada, et ka patsiendist teisel pool võib istuda kas tehnikaga sina peal olev Tanel või hoopis Krista, kes soovib oma patsienti alati „päriselt ka näha ja katsuda“.

Selleks, et me saaksime võrdselt koheldud ja ühtviisi hea kogemuse kaugvastuvõtu läbi, võiksimegi kaugvastuvõttu lähtuvalt kontekstist põhjalikult ja süsteemselt hindama hakata. Veelgi enam, andmeid jagades ja võrreldes ning nende põhjal järeldusi tehes saame ühtlustada kaugvastuvõtu kvaliteeti kogu Eestis.

KUIDAS HINNATA?

Kuidas kaugvastuvõtte hinnata? Igasugune andmetele otsa vaatamine on oma iseloomult uuring. Näiteks Haigekassa hakkas kaugvastuvõttude rahastamist alustades ka kohe nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate tagasisidet küsima. Läbi selle me juba näeme, et oleme õigel teel, sest enamik patsientidest ja tervishoiutöötajatest on teenusega rahul.

Ka teaduslike uuringute kompetentsi omav Tallinna Tehnikaülikool oma tervishoiutehnoloogia õppekava ja E-meditsiini keskusega reageerisid uurimisvajadustele kiirelt, koostades edasiseks uurimiseks abistava juhise. „Kaugvastuvõtu mõju hindamise metoodikajuhis“ võiks aidata samm-sammult sobivat uuringut disainida, olenemata sellest, kas tegu on juba toimiva kaugvastuvõtu teenusega või alles kaugvastuvõtu alustamise sooviga…ja see on mõeldud sisuliselt igale osapoolele, kes kaugvastuvõtuga kokku puutub — olgu see haigla juht, teadlane, teenust osutav tervishoiutöötaja või regulatsioonide väljatöötaja.

Miks see ampluaa nii lai on? Sest indikatsioon uurimiseks võibki tulla eri tasanditelt. Meil võib olla tervishoiutöötajaid, kes sooviksid oma eriala raames sisse tuua mõnd spetsiaalselt neile mõeldud kaugvastuvõtu tehnoloogiat. Meil võib olla haiglajuhte, kes soovivad efektiivsemalt kulusid-tulusid reguleerida ning regulatsioonide välja töötajaid, kes peavad lihtsalt nägema suurt pilti. Seega on igas otsustusastmes uurimine aktuaalne ning koostatud metoodikajuhis ka üpriski detailne. Järgnevalt juhatan teid lühidalt läbi metoodikajuhise ning teemade, mida juhises käsitletakse.

UURIMISKÜSIMUSED

Uuringut alustades on kõige olulisem samm valida õiged uurimisküsimused. Seetõttu on ka juhises toodud hulgaliselt kaugvastuvõtu-spetsiifilisi näiteid, mille põhjal oma uurimisküsimused välja töötada.

Need on juhises välja toodud vastavalt erinevatele kategooriatele — organisatoorsed küsimused, tehnoloogiaga seotud küsimused, teenuse osutamise protsessiga seotud küsimused ja lõppkasutajaga seotud küsimused.

HINDAMISMÕÕDIKUD

Teiseks on tarvis leida valitud uurimisküsimustele õiged hindamismõõdikud ja juhisest leiab neid suure valiku. Kõige populaarsemad mõõdikud on kahtlemata tervisetulemid, näiteks suremus, ravi õigeaegsus, uuringute tõhus kasutamine, rehospitaliseerimised, patsiendi kogemus, jne. Aga ka tervisetulemeid omakorda kategoriseeritakse vastavalt nende iseloomule kliinilisteks vahe- ja lõpptulemusteks ning patsiendi poolt raporteeritud tulemusnäitajateks.

Erinevalt kontaktvastuvõtust on kaugvastuvõtu puhul oluline mõõta ka tehnoloogilisi aspekte, näiteks kasutusmugavus, süsteemi turvalisus, süsteemi vastupidavus jne.

Veel on oluline organisatoorne mõju, mille puhul võime hinnata näiteks kulusid, muutunud tööharjumusi, organisatsioonisisest suhtlust ja koostööd jne.

Viimaks, metoodikajuhis toob teieni ka majandusliku mõju hindamise mõõdikud ning seda neljast erinevast vaatest. Kui tahaksime hinnata kaugvastuvõtu täielikku majanduslikku mõju, siis on tarvis vaadelda nii patsienti, tervishoiuteenuse osutajat ja organisatsiooni kui ka ühiskonda mõjutavaid tegureid.

UURIMISMEETODID

Tõsisele uurijale annab metoodikajuhis ka suuniseid, milliseid uurimismeetodeid sobiks valitud uurimisküsimuste ja hindamismõõdikute põhjal kasutada. Enamasti on vajalik kasutada kaugvastuvõtu puhul segameetodeid ehk segu nii kvalitatiivsetest kui ka kvantitatiivsetest lähenemistest. Ehk me peaksime küsima nii seda, “Mis on juhtunud?“ kui ka otsima tähendust või protsessi selle taga ehk „kuidas ja miks“ see nii juhtus.

Selleks, et kogu uuringu disainimisprotsessi lihtsustada, on metoodikajuhisesse lisatud üks tabel, milles viiakse kokku kaugvastuvõtu uurimisküsimusi nendele sobivate hindamismõõdikute ja uurimismeetoditega. Ehk siis näpuga järge ajades võiks olla see uurijatele üpris hea abimees.

TULEMUSED

Suures pildis ja sukeldudes ideaalmaailma, võiks meil olla kaugvastuvõtu uurimistulemustele võrdlemisi lai vaade.

Esiteks võiksid uurimistulemused välja tuua konkreetses kontekstis ja konkreetset tehnoloogiat kasutades kaugvastuvõtu võrdluse kontaktvastuvõtuga. Teiseks võiks tekkida ka erinevate tehnoloogiate või kaugvastuvõtu suhtlustüüpide omavaheline võrdlus. Meil võiksid olla kokkuleppelised mõõdikud, mida saame kõik hindamisel kasutada ning mille hindamine annaks kõige paremini aimu kaugvastuvõtu mõjust.

See, et me kõik ikka ühes suunas ujuksime ja selliseid ”ideaaltulemusi” saavutaksime, nõuab ühiseid aluseid kaugvastuvõtu hindamisel. Ühist mõistmist, korrektselt vormistatud uuringuid ja uuringutulemuste jagamist.

Meie ülikooli poolt väga loodame, et see metoodikajuhis võiks olla vähemalt algus süsteemsele kaugvastuvõtu hindamisele Eestis, kuid kindlasti võiks läbi arutelude, tagasiside ja kasutuskogemuse täiustuda ka see juhis ajapikku konkreetseks hindamisraamistikuks, mis meid hindamisel veelgi enam edasi viiks.

Seega — uurigem, jagagem andmeid ning arutlegem koos nende üle. Ja pöörduge oma uurimismõtetega julgelt ka Ülikooli poole. Kõik ikka parema tervishoiusüsteemi nimel.