Ühe vaatleja silmad

Ühe aine raames tuleb mul täita lavastuse proovipäevik. Ma olen vaatleja — niinimetatud võõrkeha, kes üritab jääda märkamatuks, lastes Üliõpilasteatri vapratel ja ilusatel teha seda, milleks nad on ülikooli keldrisse kohale tulnud. Sest Sherlock ja tema ustav abiline Watson on jõudnud Tartusse, et lahendada uut juhtumit, mille kõrvalt jätkub ruumi ka tunnetemaailmale.

Nohisedes ja pastaka klõpsudes täidan päevikut (ei, see ei ole mingi tabaluku ja ketiga valgete lehtedega märkmikulaadne nahast raamatuke, vaid tavaline kortsus ja päevi näinud ruuduline vihik) ja jälgin, kuulan, mõtlen. Ei kritiseeri! Kirjutan üles kõik, mis tundub tabav, naljakas, oluline meeles pidada (isegi selle, kui palju keegi hiljaks jääb ja mitu kätekõverdust ta selleks tegema peab!). Jälgin lavastaja ja näitlejate näoilmeid, nende liigutusi, tegemisi, sest nagu teada — igal liigutusel, kasvõi imeväikesel sammul või kulmukergitusel, on tähendus. Nii mängitakse detailidega, nüanssidega, üritades vahel minna nii täpseks, et juuksekarv võiks vabalt lõhki minna.

Tuleb tõdeda, et proovid on töised, kohati füüsilisedki. Ülikooli keldris leitakse aega akrobaatikale — noored hüppavad üle selja ja ronivad teineteise küljes kui kaanid. Nädal enne esietendust proovitakse ahastades kostüüme ning laval pannakse valgust paika. Timmimine käib täies hoos. Peamine on see, et protsessi võetakse huumoriga. Kõige rohkem nalja teeb see, kui miski rekvisiitidest kukub ja taskutest ei tule välja stetoskoop või uur. Absurdsena tundub seegi, kui Merjami ühes proovis mängitud jutustav ja itsitav laip köidab tähelepanu kõige rohkem. Eks kutsu naeru esile sassi läinud sõnadki. Kuna iga proov pakub parajalt huumoriminuteid, siis tuleks see sissekanne paras eepos. Tähtis on siiski, et nädal enne esietendust võtab tegevus laval ilmet, mis näitab, et kokkumäng on edenenud ja kõik on omavahel kui üks pere. Siiski, lavastaja töötleb ja lihvib jätkuvalt näitlejaid, kes on kuulekad ja võtavad õpetussõnu arvesse. Või vähemalt üritavad seda teha… Mässu pole igatahes oodata!

Aga see lõputu proovimine ja lihvimine on tähelepanuväärne. Detailirohkus ongi kogu loo võti. See on ju elementaarne, Watson!

Marten Liivik

Tartu Ülikooli teatriteaduse tudeng