Aeglane, aeglane, kiire, kiire, aeglane…
Cecil Forresteril ja Dr Watsonil oli kunagi üks kuum armulugu. Ja mis tantsuga võiks paremini kuumust väljendada kui tangoga? Nii siis käis meil eile proovis Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud koreograaf Eline Selgis ning õpetas Merjam Ahmetile (Cecili osatäitja) ja Taavi Pleiatsile (Dr. Watsoni osatäitja) tangot.
Lavastajal ja minul (lavastaja assistendil) oli kõrvalt muidugi tore ja naljakas vaadata, tõsiasi on aga see, et tango ei ole nii lihtne tants midagi. Kui vaadata Youtube’ist päris peotantsijate videoid, siis jääb mulje, nagu see kõik oleks imelihtne. Aga kas ikka on?
Merjam: “Imeline kogemust töötada päris koreograafiga. Ühe tunniga segitas meile Tango võtted, mida üritasime tantsida mitu nädalat. Kui Eline meid oma kätevahel võttis , et seletada mõnda trikki tekkis kohe selge tunne kuidas peaks tango päriselt olema. Raam-põlved krõnksu-tugev käsi-aeglane aeglane kiire kiire — KIRG — need ongi vist märksõnad, mida meenutada!”
Taavi: “Kaks nädalat esietenduseni ja asjad läksid tõsiseks - Taavi ja Merjam hakkasid tangotama. 3. aprilli õhtupoolikul tuli meile appi üks kirglik tangotaja, kes suutis karujalgsetele sellidele põhisammud selgeks teha, kuid sellegi poolest on tantsuosa kõige kardetum ja raskem osa lavastusest. Tango nõuab nõtkust, peenust, sensuaalsust, pehmelt astumist, põlvede kõverdumist, sirget selga, ja muud sellist, kuid karujalgsele eesti noormehele on seda üsnagi raske kõike korraga realiseerida. Lisapinget lisab esietenduse kuupäev, mis on kohe ukse taga, kuid loomulikult anname parima, et kõik võimalikult filigraanselt välja tuleks.”
