Dr Watsoni muljeid “Sherlocki” proovisaalist
Kuidas on meil läinud? Mitmendat nädalat teeme agaralt proove, et juba nelja nädala pärast tuua vaatajate ette Tartu Üliõpilasteatri verivärske trupiga krimimüsteerium Sherlock Holmesiga eesotsas. Kõik sai alguse juba paar kuud tagasi, kui lavastaja meile meili saatis oma ideest ja rolli pakkumisest. Lõpuks saimegi ülikooli keldrikorrusel kokku ja hakkasime lavastust vormima. Meid on seitse: mina Taavi, Jass, Maarja, Margaret, Merjam, Jörgen ja Merily ja muidugi lavastaja, tema assistent ja teised. Tundub nagu palju rahvast, aga samas tundub ka vähe, kuid kokku on saanud ütlemata vahva kamp. Igaüks on omamoodi, omade huvide, maailmapildi, hobide ja tegudega, kuid meid kõike ühendab kirg teatri vastu. Me üksteist kuigi hästi veel ei tunne, kuid ühised üritused ja vahvad proovid muudavad meievahelised suhted ainult vabamaks ja soojemaks. Olen vägagi kindel, et sellest tuleb miskit imehead.
Lavastaja on meile rolliloomes küllaltki vabad käed andnud, mis meile eriti meeldib, sest saame oma karakteri täiesti ise luua, tema annab proovides nõu ja juhendab, kuidas karakterit veelgi tugevdada. Vahel toimib niisama lugemine, vahel naljatamine, vahel etüüdide tegemine- loomeampluaa on lai! Meie endi lohakus seisneb selles, et me pole kuidagimoodi teksti pähe õppinud, kuid õnneks kukub lähipäevil kuupäev, millal tekstid peas peavad olema ja küllap läheb siis ka rolliloome ja lavaline liikumine libedamalt. Kuid ega kõik nii roosiline ole. Proove on küllaltki palju ja isiklikke elusid ka seitse ja peale.
Tuleb proovid parajalt ajastada ja sellega jõuame minu tõelise väljakutse, tango tantsimise juurde. Esiteks tuleb need proovid kuskile mahutada ja loomulikult pole mul neid väga kuskile mahutada. Lisaks olen alati arvanud, et puusad on mul Eesti keskmisest mehest nõtkemad ja tantsusaalis ma hätta ei jää, kuid Merjamiga esimest tantsuproovi tehes selgus aga tõsiasi, et võta näpust, pole ma miskitki nii osav, kui arvasin. Saan aru, et Merjam pole kedagi varem tantsima õpetanud ja tango on selleks ka paras väljakutse, minusugust karuotti juba nii lihtsasti nõksutama ei pane. Sammud olid mu jaoks keerulised, sest tegu on niivõrd vabas vormis voogava tantsuga, et mu matemaatiline mälupilt ei suutnud ,,õiget’’ graafikut tantsupõrandale manada. Lisaks pean Merjamit veel õhus lennutama ja loopima, aga ütleme nii, et õbluke nagu ma olen, Ott Kiivikas ma pole ja poekotte ,,tassin’’ ma taksos tagaistmel. Ühesõnaga, eks näis, mis saama hakkab!
