Naerata — ära naerata

Teenindajatelt eeldatakse, et nad kogu aeg naerataksid ja üliviisakad oleksid. Kohe kui töötaja naeratada ei jaksa, teeb see temast halva teenindaja. Mina olen välja mõelnud, et on kolm põhjust, miks teenindaja ei pruugi naeratada. Kaks neist on või vähemalt võiks olla täiesti mõistetavad, kolmas on aga lubamatu ja sellega tuleks midagi peale hakata.

Ma ei usu, et inimesed, kes pole teenindajad kunagi olnud, suudavad mõista, mida see töö endast kujutab. Pole ebatavaline, et vahetused on pikad — 12 tundi pikad. Kui inimene on juba 8 tundi naeratama pidanud, siis need viimased neli tundi on juba päris raske seda naeratust kramplikult näol hoida. See aga ei tähenda, et teenindaja ebaviisakas on. See annab külastajale võimaluse olla hea klient. Pole midagi toredamat kui lahedad kliendid, kes suudavad panna mind naerma pika tööpäeva lõpus.

Lisaks väsimusele, mis kümne tunniga kohale hiilib, teeb naeratamise raskeks ka nälg. Kui ma laupäeviti tööl olen, siis sageli leian ma aega süüa alles õhtul 8–9 aeg. Lõpuks jõuab näljaga nö eitamisfaasi. Kui süüa ei saa, siis ei taha ka ja nälg läheb meelest ära, aga energiat naeratada on veel vähem. See aga ei tähenda, et me kõiki kliente ja oma tööd vihkaksime, kui me ei naerata. Kui me tuleme võltsi viisakuse ja sunnitud naeratusega, siis me ilmselt vihkame teid.

Siis on see tülpinud morn nägu, millest on näha, et inimene ei tunne absoluutselt oma töö vastu huvi. Kui inimene teenindab iga kord samasuguse tuimusega, siis ei hooli ta ilmselgelt oma tööst absoluutselt ning see inimene võiks tõesti mõelda töö vahetamise peale. Selle tülpimuse näeb näost ära. Kui väsinud teenindajal vähemalt silmades paistab mingi säde või sõbralikkus, siis sellisele teenindajale pole mitte midagi näkku kirjutatud, lihtsalt tühi pilk.

Ehk siis õppige tegema vahet neil naeratuse puudumistel enne, kui hukka mõistma hakkate.