Täisring

On päev enne suursündmuse algust kaunis kaptenite külas. Peale mõne unise pensionäri ja ärritnud koera vurab külavahel aina rohkem ja rohkem autosid ning inimesi. Saabumas on klienditeenindajad. Mõni on juba ka kohal, sest kellel on vaja sättida üles telk, kellel terve sündmus. Kes on siin väsimatult aastaläbi.

Klient: ”Mis teil lõunaks on?”
Teenindaja: ”Kartul hakkaliha kastmega”
Klient: ”Ma ei söö liha, kas saaksin ilma kastmeta?”
Teenindaja: ”Kuidas ma teie arust liha kastmest välja võtan?”
Klient: ”Äkki annate lihtsalt kartulit?”

Siit ka siis tunne, et kõik nagu toimiks, aga juhti ei ole. Pole hullu, eks ennastki tüütaks ära need(kliendid), kes koguaeg pärivad ja miskit muuta soovivad. Ja pealegi, kuidas hoida end motiveerituna kohas, kus töö leidmine on raske ning pealekauba oled sa õnnega koos, et juba seitsmendat aastat on sul sama ja püsiv töö. Peaasi, et on töö — ütleks mõni külaelanik, kes igapäevaselt mõnda suuremasse asulasse tööle sõidab.


Raske on see pillimäng. Eriti veel siis, kui mõni hakkab kaasa jorisema. Siin kauges külas…

Jättes vahele kõik esimese ja teise päeva frustreerivad seigad sellest, kuidas ei jõua kohale kaup, mida pakkuda tahaks, ega ei ole jalas sobivad jalanõud on saabunud viimane — kolmas päev. Hommikul on näha klienditeenindaja silmis kärsitust. Paljud asjad on pakitud ning viimane kaup vajab kiiret ära müümist, sest tulles mahub autosse alati rohkem asju kui minnes. Eks koju ole ju igalühel kiire, olgugi alles hommik ja kõrvalt müügiplatsilt kostub valjut norskamist. “Nad vist ei paku hommikusööki”, tundub olevat kostuva ohke sõnumiks.

Kliendil ei ole plaanis veel ära minna, sai tuldud kogu sündmuse ajaks. Ostmata on esimesel päeval väljavalitud sokid ja puulusikas. Õnnetuseks on neid samu sokke ja puulusikaid märganud ka teised kliendid, kes taipasid need varem ära osta. Võib-olla siis järgmine aasta?

Laua omanik

Tee ääres on laud, laual on erinevad muusikariistad — kui neid nii saab nimetada. Roopillid, parmupilli, kõristid, putkepillid… Ainult tundub, et laua omanik(klienditeenindaja) on kadunud. Kolumbus on lahke müügimees, kes festivali meeleolus ei lase end müügitegevusest segada. Õnneks ka klient ei lase end sellest häirida, et Kolumbus on juba tõenäoliselt õhtust kadunud, paneb kivialla viieeurose ja võtab parmupilli kaasa. pmmmm…tõn..tõnnn…

Kui klienditeenindaja käest küsida, et kuidas läinud on — ei tule sealt suurepärast kiitust vaid kerget vingumist, “Mis ta läheb, kehvasti nagu ikka”. Selle lause taha ei peitu ainult üks müüja kellel kõik otsa sai, kurdab ainult, et oleks pidanud rohkem kaupa kaasa võtma. Kõigil teistel on ikka halvasti, hoolimata kümnest tuhandest inimesest kes sündmuse raames kohale on tulnud.

Sündmuse keskseks osaks on teenus mida pakuvad samuti klienditeenindajad — muusika, kuid nemad on siin, sest rahvas on siin, mitte vastupidi — ehk see ongi hea ja kehva teenindaja vahe. Loendamatu hulk klienditeenindajad kes pakuvad vähem muusikalist toodet/teenust on siin ka rahva pärast, kuid seda väikese erinevusega — rahvas nende pärast eraldi kohale ei tule. Veelgi enam, klienti ei häiriks eelnevate puudumine, nimelt on just kaubandus see mis paneb kliendi tundma nagu temalt tahetakse raha välja pressida aga kui ei ole kaubandust, ei ole ka muusikut.

Klient tuleb klienditeenindaja pärast — klienditeenindaja aga kliendi pärast.