Droonilenduri päevikud. Kedarnath. 3. osa.
Tere, Rishikesh
Küll on hea reisida tühjade kätega — kaks pisikest seljakotti kahe peale! Ei mingeid kohvreid, pagasit, vaidlemist turvaga akude mahutavuse üle. Jalutad sisse, istud maha, vaatad aknast välja või mõtlikult nokid nina — idüll!
Lend ise oli väga lühike, vaid natuke pikem kui Tallinnast Helsingisse (sellest lühemat annab muidugi otsida), maandume tavalise hüppamise ja driftimisega, ronime lennukist välja, päike harjumatult röögib silma — Delhi, nagu ka Mumbai, on pidevalt kaetud suitsu-tolmu-maeiteamissaastapilvega ja selget päikest me seal ei näinudki, — linnud siristavad, pisike ja ilus Dehraduni lennujaam seisab peaaegu keset põldu. Pagasit ootama ei pea, kogu meie maine varandus on kaasas (välja arvatud suur kott talveriietega, mis jäi Delhisse hotelli — Dehradun on põhimõtteliselt Munamäe otsas, 372m merepinnast, seega siin on soe ja tore — erinevalt Kedarnathist, mis on 3500m — see ikka hoopis teine muusika. Samas kotis on ka meie droonide akud, mälukaardid, kettad ja muu selline tilulilu — kõik, mis lubati, tõstsime tollis juba droonikohvritest välja — igaks juhuks, endalegi mitte väga selgel põhjusel).
Istume autosse ja minek. Rishikeshi on 45 kilomeetrit ja sõit kestab kõigest veidi alla pooleteise tunni. Peale Rishikeshi jätkame sõitu veel umbes tunnike (selle ajaga läbime veel 20km) ja olemegi kohal… Režissöör muu seltskonna ja staar-autoga on natuke eemal võttepaigas, aga meie tulekust ollakse juba teadlikud — nälga me ei jää, chai’d küpsistega jagatakse ohtralt, mäe varjus on täitsa okei olla ja elu pöörab korraks meie poole oma ilusama poole. Ainult et uni on. Ja me pole veel kordagi näinud drooni, millega me kohe varsti lendama ja režissöörile muljet avaldama hakkame, aga no tõesti, keda sellised pisiasjad huvitada võiksid?
Mõne aja pärast saabubki võttegrupp. Saame kõik tuttavaks, hakkame otsima droonipoisse, kes on kuhugi peitu pugenud. Leiame droonipoisid üles — vennad, 21 ja 23 aastat vanad. Kui meil annab EAS noortele ettevõtetele stardikapitali, siis seal on ISA, kes aitab oma poega (või noh, kahte). Igatahes droon on täitsa tasemel (Delhi tolli jätsime hoiule 2 täpselt samasugust) , aga kolmest komplektist akudest on üks komplekt surnud. Ja kettad on imepisikesed, sinna mahub väga vähe — peab lendama ja filmima säästlikult. Aga saab!
Teen kiire testlennu veendumaks et midagi väga valesti ei ole, kopter käitub ilusti, muudan mõned seaded ja põhimõtteliselt olemegi valmis tööd tegema.
Vennad drooniomanikud hingavad lennuajal kuklasse ja aeg ajalt kui me eriti madalalt või lähedalt lähme on kuulda seda “OOOOOOoooohshitman fuckfuckfuck” ja üks vendadest jookseb närviliselt minema, et natukese pärast tagasi tulla. Aga muidu töötegemisest kirjutada on natuke igav — noh, auto sõitis, ja siis me jälitasime, ja režissöör juhendas, ja siis lendasime veel, ja siis juhendas uuesti, ja siis me proovisime teistmoodi, ja siis saime kaadri kätte, kõik olid rõõmsad ja patsutasid üksteist õlale ja see tavaline “great flying” ja “even better landing” ja musi-kalli, eksole.
Kui meie esimene kaader tehtud saab heliseb Dave’il telefon. Kõik naeratavad, kõigil on hea meel, kõik on õnnelikud. Dave vaatab telefoni ja ta näoilme nähtavalt muutub. Helistab produtsent — see mängufilmi produtsent, Himaalajast. See sama, kes eile õhtul ütles meile “sorry guys, ehk mõni teine kord, kunagi tulevikus, head ajaveetmist Delhis, see on tore linn”.
Dave võtab vastu. “Jaah, tere, ikka mäletan, muidugi, jaa. Nii. Mhm. Jah. … Eeeeee. Veelkord, palun? Ahah. Eee. Sedaet, aga me ei ole Delhis enam. Eiei, veel ei ole kodus — Rishikeshis oleme. Filmime siin .. mm, üht autoreklaami. Mis mõttes “mille kuradi pärast?” Ise ütlesid ju eile, et meid pole vaja, no me siis läksime ..”
Mis toimus Himaalajas sel ajal, kui me oma pisiautot taga ajasime. Saabus droonipiloot oma kopteriga, tegi proovika, materjal võeti kaamerast välja, režissöör vaatas sellele otsa ja ütles “nope, niimoodi me küll kino ei tee”. Ja siis kellelgi sündis see natuke arusaamatu mõte, et äkki jobudel — need samad jobud, kes jäid oma kopteritest ilma — võib olla mingeid lahendusi pakkuda, sest filmida on vaja nüüd ja kohe, aga sobivat drooni pole ja meeskonda, kes seda lennutada võiks tundub, et ka mitte. Aga neid eurooplasi jõledalt kiideti. Siis produtsent helistaski meile, et uurida, ehk on meil ideid ja sai teada, et me oleme juba teise tööotsa endale sebinud ja veits oli üllatunud ja põhjendamatult pahane ka — mitte et see võiks meie viga olla, aga no mis sa teed. Dave ütles, et helistab tagasi ja pani toru ära..
Vaatame Dave’iga üksteisele otsa, siis vaatame otsa sellele droonile, mis hetk tagasi maandus ja mis on täpselt samasugune, nagu need, mis tolli jäid ja mis me Bollywoodi rahvale lubasime, ja siis vaatame otsa vendadele-drooniomanikele.
- Kule, seda et. Kas sa seda oma kopterit saaksid meile .. rentida? No nii .. paariks nädalaks? Vennad vaatavad üksteisele otsa, edasi räägib Vivek, vanem vend. — Eee… Ma arvan, et saab küll. — Aga .. anna siis. Anna see siia, meile. Meil on su kopterit vaja. Homsest. Giveittome, mhm.
Vivek vaatab otsa meie produtsendile, see noogutab, et jajaa, need on normaalsed tüübid, ära põe, nendega võib biznetsi ajada.
- Okei. Aga ma tulen kaasa. Ma olen kuulnud sellest filmist ja kõik Indias teavad seda režissööri. Ma tahan ka teiega tulla. Pliis?
Olukord on üle mõistuse absurdne, ma hakkan naerma ja jalutan minema — see lihtsalt on nii uskumatu, et ei mahu pähe… Siis, kui me oleme juba alla andnud ja “lahti lasknud” (sest teha pole ju midagi) öeldakse meile, et “aei, tavai, tulge” ja ei kaubelda isegi enam hinna üle — no päriselt ka? Ja meil on siin nina ees ka kopter, millega me saaksime asjad ära ajada? Ja see kopter on saadaval järgmise kahe nädala jooksul? Kamoon.
Kuna Ajay tunneb seda “meie” Bollywoodi režissööri ja tema produtsenti isiklikult, siis võtab suhtlemise ja korraldamise ja transportimise küsimused üle ja saadab meid autoreklaami lennud lõpuni tegema. Me ühelt poolt oleme Dave’iga veidi õnnest segased, selline vedamine ju! Teisest küljest aga tuleb droonilennutamise kõrvalt lahendada hunnik uusi probleeme, midagi, mida Ajay teha ei saa. Näiteks, meie kott hotellis, kus on kõik meie soojad riided (k.a. minu soojad trussikud ja sokid ja uued saapad!) ja akud ja mis iganes veel — see tuleb ju sebida kuidagi mägedesse. Sellest komplektist, mis me just praegu rentisime, ei piisa — seal on veel terve hunnik pisiasju, mis on vaja kõik kätte saada, aga filmida on vaja juba homme… Või no teoorias homme, sest algselt välja pakutud plaanist — sõita 200km mägedes öö läbi ja hommikul alustada filmimist — sellest plaanist soovitati loobuda. Ennekõike soovitasid need inimesed, kes meid Himaalaja filmisetile kõige rohkem vajasid — neil olid mingid kahtlused, et äkki me ei jõua siis elusalt kohale. Kuigi ma ei tea, mida võiks karta, kui isegi päeval ei suudeta keskmist kiirust üle 20kmh tõsta, eksole? Meil siin mõni jõuab Tartusse ühe tunniga ja seda ka öösel, ja pole midagi viga. Nõrgad.
Selle meie suure talveriiete kotiga oli esimene kord, kui ma nägin oma silmadega, kuidas töötab hüpnoos by Dave. Telefoni teel! Mis asi, selgeltnägijate tuleproov? See on raudselt mingi luuserite kari, vaadake parem, kuidas Dave inimestega suhtleb ja teil jookseb juhe nii kokku, et pärast käite järgi ja vaatate suhu ja kui Dave käseb, siis joote sooja piima meega õlle asemel, pole mingit telekat ega montaaži vaja. “Hallloo, nii, tere, me tegime hommikul check out ruumist 1234, no sind isiklikult ei olnud jah, ma täitsa usun, aga keegi teine kindlasti oli, igatahes me jätsime teile sinna hoiule ühe suure koti ja meil on seda kotti nüüd kohe kiiresti vaja, aga me ise oleme praeguseks Rishikeshis, jah, tead teeme siin kino, no vahet pole igatahes kohe varsti tuleb üks tüüp, kelle nime ma ei suuda hääldada ja kuidas ta välja näeb, seda ma ka täpselt ei tea, aga ta tuleb ja küsib seda kotti, jah minu suurt kotti, no ma ütlesin juba, et ma täna hommikul jätsin selle hoiule, ta on seal teie hoiuruumis, must kott, võid sisse vaadata, ma luban, no mis mõttes sa ei tea kas mina olen mina, aga mina ju tean, et ma olen mina, tavai vaata, näed seal on talvejoped sees, no mõtle nüüd loogiliselt, kes Delhisse talvejopedega tuleb, ainult mina ja mu buddy, no vot, ära põe, kõik saab korda, aga anna talle kindlasti just see kott, eks, teistest kottidest pole meil mingit kasu, tavai, tsau dude, varsti näeme!”. “Tehtud!”, — teatab rõõmsalt Dave ja me jätkame autolendudega, nagu midagi ei oleks vahepeal juhtunud.
Tööpäev lõppeb meie jaoks pimeduse saabumisega, ehk võrdlemisi varakult, kuid kohe hotelli minna ei saa, sest võtted ju alles käivad. Me siis tiksume mõni tund, kuni läheb ikka päris pimedaks, aga kõik sääsed kogunevad õnneks ümber Arri valgustite ja meid eriti ei piina. Hotelli jõuame peaaegu et keskööl, mina kukun voodisse ja jään kohe magama, Dave — sportlased on ikka haiged loomad, elu lõpuni — leiab endas jõudu minna veel sotsialiseeruma, sest iga päev Top Gear’i režissööriga ei kohtu ja peab jagama pilte ja sotsmeedia kontakte ja üldse suhtlema ja ta siis laekub öösel jumal teab mis kell…
