Droonilenduri päevikud. Kedarnath. 4. osa
Tere, Rudraprayag
Hommik algab natuke.. kuidas ma nüüd seda kõige paremini selgitan. Mäletate seda lugu — lähed Värskasse ja näed seal kooliaja armastust? Umbes selline tunne oli, ainult et armastuse asemel on külas kooliaegadest kiusaja. Veits väsinud ja räbal, aga sama vastiku lõustaga värdjas. Ehk vaikselt ärkan voodis ja keda ma näen esimese asjana? Õigemini, tunnen (vait, pervod!) Külla tuli — TADAA! — südame rütmihäire. Kell on 7 hommikul ja all ootab auto, mis viib (korrektselt väljendudes — “peaks viima”) meid 10-tunnisele sõidule mägedesse, kus ei ole haiglaid, süste, kiirabi, tablette. Üks arst on, aga .. mis ta teha saab, kui tablette pole?
Ma siis istun veits abitult voodis, kaevan rohud välja (nii tark ma ikka olin, et varustasin ennast kõige kõige vajalikumaga enne Indiasse tulekut) ja selgitan Dave’ile, et ära ei sure, liiga vara rõõmustab, lihtsalt .. tööd teha ei saa ja liigutada on ka raske. Suht mõttetu tüüp olen põhimõtteliselt, hakaku otsima endale siit asendustöölist või otsigu nöör — konks näe laes juba valmis pandud… Ise mõtlen samal ajal, et ega seal kõrgel mägedes minust jooksjat niimoodi küll ei saa — niigi oleks pehme liialdus tulla välja pakkumisega, et ma olen sportlik mees, aga kui süda jupsib ja tabletid peal, siis olen üleüldse nagu nälkjas — aeglane, veniv, suunurgast veniv hõbeniit, lisaks ohjeldamatu pessimism silmades ja jutus ja tujus…
Et mingu nüüd Dave õue ja venitagu kummi, sest mul läheb vähemalt tund aega, kuni see lihasvärk rindkeres mul korralikult käituma hakkab, seda siis, kui meil hästi läheb. Kui paika ei loksu siis .. ärme sellele esialgu keskendu, onju. Ajay käest saan natuke infot haiglate kohta ja see on lootustandev — Rishikesh on küll väike linn (isegi Eesti mõistes — iga linn, mis ei ole Tallinnast suurem on automaatselt pisike mõttetu küla), aga siit käib vahepeal läbi nii palju palverändureid, et haiglaid on lausa kaks tükki ja mõlemad on tipp-tasemel. (Muide, arstid on Indias nagu eraldi kast, väga austatud inimesed ja meditsiin on üleüldse väga korralik). See haiglate olemasolu natuke lohutab, aga teadmine, et kusagil üleval mägedes vaadatakse kella ja oodatakse meid võtteplatsile.. see mõte tekitab väikest ärevust küll — päris feil oleks nüüd ära vajuda, kui kõik muu vajalik on olemas ja tuleb lihtsalt võtteplatsile veereda. “Sorry, meie piloot on haiglas. Ei kukkunud, ei, mingit õnnetust ka ei olnud. Lihtsalt kuna eelmine päev tegi natuke tööd siis ärkas hommikul südamehäirega. Eiei, ei mingeid tekialuseid harjutusi, ta lihtsalt on selline veits .. imelik vend. Jah, muidugi saame ilma temata hakkama, loomulikult, ma ei tea üldse miks ta kaasa tuli!”
Järjekordse pissimise peale loksubki süda paika. Just, kui ma tualetis põit tühjendasin. Ei, ma ei oska seletada, kuidas kuseteed südamega seotud on, aga see ei ole minu anatoomia eriärasus (iseärasus?) — kõik, kel on kunagi olnud südamerütmihäire teavad, et parim rütmi taastaja — tablettide ja elektrishoki kõrval — on pissimine. Päriselt ka, see ei ole mingi komöödia…
Ma ütlen Dave’ile “lesgo” ja me istume autosse. Õnneks on auto täits
Valge triip vasakult paremale on tee tsiviliatsioonini. Päris keskel (seal kus metsa pole) on märk sellest, et vahepeal oli tee natuke katki.
a normaalne, mind lubatakse ette, Dave ja Vivek ronivad tagaistmele ja meie 250 km pikk ja 10 tundi kestev automatk algab. Moskva-Delhi lennul rääkis Dave, et otsis natuke selle piirkonna kohta infot ja YouTube’s hüppas välja paar videot paljulubavate pealkirjadega stiilis “10 most dangerous roads in the world”, “Watch this crazy landslide!” ja “You would not believe this if they didn’t have it on video”. Eks osa kirjeldustest ongi klikimagnetid, teisest küljest tuleb tunnistada, et ega päris Tallinn-Narva maantee mõõtu ega kvaliteeti see tee ka ei olnud. Kui lehm või hobune või koer või mõni laps on tee peal, siis muutub tee ühesuunaliseks. Kui vastu tuleb buss või veoauto siis peeglid volditakse kokku. Kui sõber sõidab vastu siis tuleb peatuda ja mitte lastes häirida ennast selja taga ootavate autode tuututamisest vahetada paar sõna, näidata reisijate poole näpuga, rääkida midagi veel juurde ja hakata naerma. Aeg ajalt on vaja täiesti arusaamatus kohas teha väike pissipeatus ja üleüldse, ega see võtteplats kuhugi ära ei jookse, ära põe. Ühel pool on sein taevani, teisel pool kusagil väga sügaval on jõgi, mõnes kohas on näha maalihke jälgi, mõnes kohas teed kui sellist pole üldse, ainult mingid arusaamatud augud ja natuke mulda kivide vahel.
Dave ja Vivek suutsid jubedalt loksuvas autos tagaistmel magama ka jääda — ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Oleks veel nii, et kaisutavad või musutavad või vähemalt pea õlale pandud, aga tüübid lihtsalt istuvad sirgelt, kõiguvad vasakule-paremale, aeg ajalt käib kolks peaga vastu klaasi, aga see üldse ei häiri. Hea, et ei norska, nõmedad elukad. Ja India mingi pop-staar raadios ka ei sega, mul hakkasid juba kergelt närvid üles ütlema, kui lõpuks kurvi tagant ilmusid lumivalged mägede tipud ja mul oli õigustatud võimalus käratada “STOP!”, mille peale autojuht vajutas kuulekalt pidurid plokki ja seltskond tagaistmel lendas esiistmetele. Knockout’i jaoks oli hoogu liiga vähe, aga knockdown korraks ikka oli ära. Siit moraal — lapsed, kinnitage turvavööd ka tagaistmel, ka Indias, ka siis, kui seda seadus ei nõua. See võib päästa teie kaela. Mitte et teie kael mind kuidagi huvitada võiks, aga no moraal peab olema, milleks muidu kirjutada üldse, eksole. Ma teatasin võidukalt, et pean tegema paar pilti ja astusin autost välja. Isegi kui ma olen sitt fotograaf, siis vähemalt kolleegid ka enam ei maga ja õiglus õitseb.
Pildid tehtud, istun tagasi autosse ja kuulan järgmised 5 minutit virisemist teemal, kas oli ikka õige nurk ja kas oli ikka vaja peatuda ja kui palju on veel sõita ja .. no selline tüüpiline nõmetsemine ei tea mis teemal. Jah, oleks võinud viisakalt paluda peatuda, jah, te saaksite edasi magada, aga siis mina peaksin kõndima värskes õhus päikese käes 10 meetrit tagasi ja mis peamine — nemad jääksid ilma võimalusest näha mägesid nii ilusal tolmusel kurvil.. Inimesed on ikka tänamatud. Paratamatus, mis teha.
Kuna oleme juba hoo maha võtnud (20kmh-0kmh pidurdamine 1 sekundiga) otsustame selle peatuse ära kasutada mõistlikult ja sööme kõhud täis kohalikus teeäärses restoranis. Vivek loeb ette nimetusi, eriti midagi aru ei saa. Küll aga on tegemist väga kohaliku restoraniga ja seekord lööb välja Dave’i nõrk külg — tüüp ei kannata eriti teravat toitu. Eelmisel võtteplatsil oli inimesi Euroopast, seega valikus oli midagi vähem teravat, kuid ka selle peale röökis Dave nagu segane — alguses süües ja teist korda peldikus… Nüüd aga olime hardcore local food kohvikus. Vivekiga üritasime nii ja naa, aga Dave ei olnud üldse valmis kohalikku kultuuri vastu võtma ja langetas valiku, mis jäi peaaegu muutmatuks järgnenud 2 nädala jooksul — valge riis ja vesi.
- Dave, see roheline pipar on väga väike, ta ei saa sulle haiget teha! — Fuck you — Dave, ära ole nii jäik, proovi midagi uut! See kaste ei ole üldse terav! — Fuck you — Dave, lase millegil uuel vürtsitada su elu! Vaata, see juurikatükk näeb nii isuäratav välja! — Fuck you
Ja sellise igava kaaslasega pean ma veel kaks nädalat koos elama, masendav. Teisest küljest mõjub valge riis + vesi hästi seedimisele — karjumist peldikust ei tulnud enam reisi lõpuni.
Paari tunni pärast päike vaikselt loojus ja me jõuame sihtkohta mitte küll hilja, aga siin läheb pimedaks juba 18 paiku — asulasse nimega Rudraprayag. Saame hotelli võtmed, hakkame juba vaidlema, kes esimesena dušši alla pääseb, kuid kusagilt ilmub välja produtsent ja nõuab, et me kohe nüüd sõidame veel 45 minutit võttepaika ja suhtleme režissööriga elu-olu üle. Ei ole midagi teha, töö enne, kõik muu pärast.
Sõit üles (võttepaik asub Rudraprayagist natuke eemal) kestabki 45 minutit, selle ajaga me läbime uskumatud 10 kilomeetrit. Jõuame kohale ja jooksuga veel kilomeeter “baasini” — “režissöör ootab, nüüd-nüüd, jaa, ruttu!” Baasis käib aga elu tavapärast rütmi — režissöör on natuke eemal ja kamandab vägesid ja teda ei tohi katkestada. Seega oodake palun. Teed tahate? Aga küpsist? Magada tahate? Hahaha, hea nali! Hahahaha! Režissöörile te kindlasti meeldite! Oodake natuke!
Ma pakun, et “natuke” kestab poolteist tundi. Dave nii optimistlik ei ole, pakub kaks. Jutule režissööriga saame tund ja nelikümmend viis minutit peale saabumist, kui tee enam sisse ei mahu ja küpsistest on suhkrutõve-eelne seisund…
Dave’i jaoks on inglise keel emakeel, seega tal õnnestub ennast paremini väljendada, kui mul — mul lõi väsimusega välja tugev Borati aktsent ja mind vaadatakse natuke imeliku pilguga. Dave ei saa midagi öelda (tema võõrkeelte teadmised piirduvad “perkele” ja “sukablyat”iga, millest on selgelt liiga vähe viisaka suhtlemise jaoks), aga silmadest loen paanilist “shut the fuck up, why the hell are you talking like that?!” Võtan veel ühe küpsise ja uurin liiva jalge all.
Peale mõningaid jutte tuleb lõpuks ka häid uudiseid — me ei pea homme hommikul liiga kaua magama, saab ärgata juba kell 4:30 ja joosta helikopterile, mis viib meid Kedarnath’i, kus me saame koheselt filmima hakata! Seal on kõrgust 3500 meetrit, õhk on hõre ja tavaliselt läheb inimestel 3–4 päeva, et mägiste oludega kohaneda, aga kuna me oleme juba siia jõudnud, siis ei ole mõtet aega raisata, kohe tööle! Kell näitab 22:00
Hotelli sõidame täiesti pimedas natuke alla tunni. Kui hästi läheb, ootab meid ees 5 tundi und. Arutame, et ellu tuleb alati positiivselt suhtuda ja igas situatsioonis on midagi head. Väga kaua ei pea otsima, leiame — kindel, et ülemagamisest meil küll pea ei hakka valutama.
Sellel optimistlikul noodil jõuame hotelli ja kukume vooditesse. Ooooo, need mõnusalt niisked ja kerge haisuga linad! Ma nii igatsesin teid! Keegi äratuse pani? Huvitav, kas me hommikust ka jõuame süüa? Äratus on kell 4:30, mis hommikusöök, see on rohkem nagu hiline õhtusöök, aga õhtusöögiks olid meil küpsised, nii et ei mingit söömist täna enam, aitab…
