Algul ei saa vedama, pärast…
15 tundi bussisõitu, 10 tundi laevasõitu. Olen alustamas oma viimast, puhkuse nime kandvat peatükki ehk Birma turisti silme läbi. Nüüd tagantjärgi mõeldes tõden, et olen Myitkyinale tänamatult vähe sõnu pühendanud. Linn, mis mulle alguses tekitas võõrastust, sai paari nädalaga omaks ja lahkudes suisa sümpaatseks. Kas ma soovitaksin sinna minna turistina? Jätkuvalt mitte, kui jutt käib vaid Myitkyina linnast. Kas ma soovitaksin Katšini osariigi ja sealsete inimestega tuttavaks saada? Absoluutselt.
Minu Myitkyina, see on Irrawaddy jõgi oma uhkuses ja igaõhtustes värvides. NDI kolleegid ja nende armastus laulmise ja naljade vastu, mis väljendub uskumatult kõvahäälses lõõpimises. Minu õpilased ja nende hommikune reipus, mis pärastlõunal muutus söögijärgseks letargiaks. Minu Myitkyina on aga ka kodurestorani Orient omanik ja tema pere, YMCAs varahommikuti tümpsuva muusika saatel aeroobikat vehkivad naised ja hilisõhtul linnaväljakul tantsivad hiinlased. Eesti keelt olen saanud rääkida Katšini eksperdi Lauriga ja Eestist rääkida NCS kooli õpilastega.
Olen avastanud, et pimedusel on mitu nägu ja hommikutel mitu tegu. Et rattasõit on eriti meeldiv siis, kui ratas on tegelikult ka korras. Ja et rolleriga sõitu ma vist ära ei õpigi. Olen söönud ära väga mitu muna ja joonud mitu liitrit õlu, nautinud kala ja saiakesi ning igatsenud taga puuvilju. Riisi koguseid olen vähendanud, tee koguseid aga üüratult suurendanud.
Minu Myitkyina kogemuse saab kokku võtta tõdemusega „alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama“. Olles esimesed nädalad töövälisel ajal suuresti omaette veetnud, läks lõpp väga kiireks. Kuna eelmised nädalavahetused olin nii laupäevad kui ka pühapäevad kursust vedanud, siis viimase nädalavahetuse 48 tunniga hulka kuulusid muuhulgas karaoke, kümblus ja kirik. Kuidas ma polnud karaoket ehk KTV-d varem avastanud, küsisin endalt juba esimesel sekundil kolleegidega ruumi sisenedes. Ruum, olgu öeldud, meenutas stripibaari oma punaste nahkdiivanite ja polsterdatud seintega. Ja läks aega täpselt kolm minutit, kui juba oli esimene laul valitud ja mu kolleegid üürgasid kohalike lembelaulude saatel kaasa laulda. Myitkyina ööelu ongi just sellise näoga, klubi asemel on karaoke ja peenete kokteilide asemel voolab liitrite kaupa õlu.
Heitlused-võitlused ilmastikuga said ka kenasti laupäeval lahenduse, kui sain lõpuks vette! Vee all pean silmas kerget kärestikulist jõge, kus kohalikud (eriti noored) armastavad nädalavahetust veetmas käia. Süüa, juua ja siis vees hullata. Nii palju tark olen ma küll juba, et bikiine ma ei vaevunud isegi kaasa võtma ja kohalike kombel kümblesin täisriietuses. See polegi nii kerge, eriti kui sa kannad seelikut, mis vee ja voolu koosmõjul oma elu hakkab elama. Aga arvestades, et olen iga päev maadelnud palavusega ja veest vaid unistanud, ei tulnud mul mõttessegi see ujumine vahele jätta.
Selle kuu aja jooksul olen õppinud Birmat tundma hoopis uuest küljest ja ilma Katšini osariiki külastamata ei omaks ma nii head ettekujutust Birmast kui mitme näoga riigist. Kõikjal riigis valitsev budism on Myitkyinas tagasihoidlik ja selle asemel domineerib kristlus oma erinevates vormides. Küsimust minu usulise kuuluvuse kohta kuulsin selle kuu jooksul rohkem kui korduvalt, õnneks vastus selle puudumisest mingit ebamugavust kaasa ei toonud. Ega ka piiranguid ja olin pidevalt oodatud erinevatele jumalateenistustele, sest see on osa kohalike pühapäevadest. Olles jõudnud külastada varem nii lisude kui ka katoliikliku kirikut, jõudsin oma viimasel pühapäeval lõpuks ka suurima usulise jõu KBC ehk Kachin Baptist Conventioni harukiriku jumalateenistusele. Kuigi ma end ühegi usulise liikumisega ei seosta, siis ometi on mulle sümpaatne, kuidas kirik on lisaks usule ka kogukonna liitmise ja infovahetamise koht. Nii kuulutati näiteks sel pühapäevase teenistuse käigus välja järjekordsed demonstratsioonid Myitsone tammi ehitamise vastu hiinlaste poolt.
Ent kui oma kogukonna sees võib usk olla liitjaks, siis riigis tervikuna on usk üks suurtest lõhestajatest — kui äärmusliku budismi konflikti moslemitega teab kogu maailm, siis võõristustunne valdab ka teisi osapooli. Nii lugesin alles kohalikust lehest, kuidas Wa-rühmitus süüdistas kristlasi oma usu pealesurumises Shani põhjaosas. Igaühel on oma vaatenurk ja teineteisest liiga palju ei teata, ega tahetagi teada. Olles tulnud sügavalt budistlikust Shani kogukonnast sattusin Myitkyinas ootamatult keskkonda, kus suurimateks pühadeks on jõulud ja tänupüha. Kohati tundus, et tean budistlikest pühadest isegi rohkem kui nemad ja kui kursusel õpilastega rääkisin, kuidas turisti jaoks on Birma siiski paljuski kuldsete templite ja punaste rüüdega munkade riik, siis tajusin teatavat segadust ja solvumist, sest nende vaatenurgast on see täiesti arusaamatu. „Well, but it aint right,“ jäid nad omale seisukohale. Ja neil on õigus, Birma ei ole ainult kuldsed budistlikud templid ja seda eriti Katšini osariigi näitel. Aga sama palju peaksid ja võiksid nad aru saada, kust selline kuvand tuleb.
Birma kirjusus on Katšini osariigis tuntav ka etnilise mitmekihilisuse poolest. NDIs räägivad kõik omavahel jinghpaws, ent nende hõimud (etniline päritolu, millele mu kolleegid viitasid alati sõnaga tribe) on erinevad. Eriti selgeks sai mulle see ühel kogunemisel, kui laua ümber oli viis inimest, kes kõik omavahel tausta mõttes erinesid ja end teistele tutvustades ka oma päritolu ära mainisid. Aga lisaks etnilistele katšinitele on nii osariigis kui ka selle pealinna hulgaliselt šane, bamareid, moslemeid, hindusid jne. Muidu üldiselt rahumeelses argipäevas võib teinekord siiski jutu sees aimata suhtumist neisse „teistesse“ ja see on ka üks teemadest, millega NDI tegeleb. Muuhulgas on nad hetkel läbi viimas uurimist, milline on suhtumine abielusse erineva taustaga inimeste vahel. Ootan tulemusi põnevusega, sest tegemist on delikaatse teemaga, mille käsitlemisel peab tundlik olema, et sellega mitte lisapingeid põhjustada.
Välismaalasel, vähemalt minul, võttis arusaamine Katšini ühiskonnast omajagu aega. Ja ometi, ma olin Birmas olnud ju juba poolteist kuud!? Aga see oli teine Birma, tõdesin ma õige pea. Ja ükstapuha kui palju sa interneti ja raamatute abil end ette valmistad, siis tegelikus elus on nii palju nüansse, mida ükski raamatutarkus edasi ei anna. Kuigi NDI on välismaalasi võõrustanud juba aastaid, siis selle peale polnud nad varem mõtelnud, mida võiks ja peaks üks välismaalane Myiktyinasse saabudes teadma ja mida saaksid nemad omalt poolt parimaks kohanemiseks ära teha. Nende jaoks on suurem osa teemadest nii argised, aga lahkumiskingituseks said nad nüüd mõtteainet, millega edasi tegeleda. Nende igapäevatöö on paljuski reageerimine ja mitte planeerimine — selle hinnangu andsid nad endale ise, mitte mina. Ma nõustun sellega, aga samas imestan nende koosolekute arvukust silmas pidades, mida nad seal siis pidevalt arutavad.
Eestiga seotud ajalugu on NDI-l muljetavaldav ja külalisõppejõududeks on siia sattunud seni juba neli eestlast, Mondo vabatahtlikuna enne mind vaid üks (Tiiu tegemistest-kogemustest saab lugeda siit). Olen tänulik, et Mondo selle võimaluse mulle andis ja mine tea, ehk ei jää see viimaseks kokkupuuteks. Nimekiri asjadest, mida kõike võiksin veel Myitkyinas ja Katšini osariigis teha, on igatahes pikk. Seda nii tööalaselt kui ka isiklikus plaanis. Loodan, et elu annab mulle põhjuse tagasi tulla!
