3. Haridusest ja tööst
Eelmine: “Teekond ja esmamuljed”
Täna räägin eelkõige sellest, millisel moel saan aru haridusprobleemidest Šani osariigis ning mida olen juba tööalaselt jõudnud teha.
Kahjuks pole mul seni olnud võimalust külastada koolitunde, kuna Namlanis on vaid riiklikud koolid (government schools) ja nendega peab eraldi minu suhtes kokku leppima ja kui ma sinna ka saan, siis mõne õpetaja kaudu. Pole üldse teada, kas saan mingil hetkel neid tunde külastada. Samas asub suurim Namlani kool täpselt meie keskuse vastas. Ühel õhtul pärast tunde sain jalutada territooriumil ja vaadata, mismoodi näevad välja tühjad klassiruumid. See kool on suur ja koosneb mitmest hoonest. Õpilased alustades lasteaiast kuni 11. klassini on samas koolis, aga maja eri osades. Klassiruumid ja hooned on erinevas seisundis, aga pingid ja tahvel on enamasti olemas igalpool. Kooli territooriumil asuvad ka majad õpetajatele, kes tulevad Namlanist väljastpool. Toas elavad õpetajad kahe kaupa.
Koolitunnid toimuvad umbes kella 15-ni päeval esmaspäevast reedeni, aga pärast tunde ja nädalavahetusel toimuvad tasulised konsultatsioonid (tuition) samade õpetajatega. Üldine arusaam on, et kui sa konsultatsioone ei külasta, siis sa klassi või lausa kooli edukalt ei lõpeta. Koju saavad õpilased ka kodutööd, mida on tavaliselt vaja pähe õppida. Nii kuuleb siis õhtuti kõrval majades, kuidas lapsed „laulavad“ oma õppetükke. Kõrval on ka üks õpilaskodu, seal õpivad lapsed kooris, nagu ka klassis. Mis sellise õppe puhul pähe jääb, kui hästi materjal kinnistub ja mida sellest aru saadakse, on ka RDFSS töötajate küsimus. Nemad üritavad õpetada teistmoodi ja õpetavad oma õpetajaid ka teistmoodi õpetama.
Hetkel on õppeaasta algus, vihmaperiood. Suvi on siin märtsist maini ja suvel on lastel ja õpetajatel koolivaheaeg. Suvel on võimalik oma lastele emakeelt ja emakeeles kirjandust õpetada, kuna kool toimub Myanmari (Burmese) keeles, emakeel on siinkandis aga hoopis šan (Shan). Šani rahva esindajad ütlevad igal sammul „we the Shan people“ või „here in Shan State“, kui hakavad midagi tavadest või kultuurist rääkima. Kui esitada neile mõni küsimus, siis tihti täpsustavad, kas tahan teada Myanmari või Shani osariigi kohta. Õhus on tunda, et valitsuse tegevust siin ei pooldata, valitsuse armeed, mis asub kõrval, kardetakse ning kritiseeritakse otsusi, mis valitsuse poolt tulevad. Minu kogemusel eelistavad kohalikud siiski uut nime, Myanmar, kuna see ühendab enda sees kõiki erinevad rahvusi, mis Myanmari alal elavad, burma on aga vaid üks rahvustest. Kui aga unistada, siis tahaksid šanid iseseisvust, mis on aga ka nende arvates võimatu, sest hariduse tase siin alal on üsna nõrk. Siiski on veel mõnes Šani osariigi nurgas käimas sõjategevus valitsuse armee ning Šani „armee“ vahel (vaatamata rahulepingule, mida hiljuti allkirjastati).
Tegemist on maapiirkonnaga ja ümberringi on külad. RDFSS toetab oma tegevusega külakoolide tekket ning toetab siinseid õpetajaid koolituste ning õppevahendite näol. Samuti käivad nii nimetatud mobiilsed õpetajate treenerid (MTTs) „põllul“ tööl, otsides lapsi ja motiveerimas neid ja nende vanemaid lapsi kooli saata. Siis viivad nad läbi mängulisi tunde motivatsiooni ja huvi tõstmiseks. Samuti kaardistavad MTTd, mitu last piirkonnas on ja kus on vajalik uus kool ehitada. Külades pole valitsuse poolt ehitatud koole, seega tuleb koguda vahendeid, et avada kogukonna koolid (community schools), kus õpetatakse õpilasi lugema, arvutama ning kirjutama, samuti Myanmari ning inglise keelt.
Kogukonna koolid külades on kuni 5. klassi lõpuni, kõik lapsed samas ruumis koos koos ühe õpetajaga (kui on lapsi üle 40, siis on õpetajaid kaks). Pärast sellise kooli lõpetamist pole kahjuks lastel võimalik sõita suuremasse linna ja astuda riikliku kooli 6. klassi, kuna valitsuse poolt pole kogukonna koolidele mingit tuge ega ka akrediteerimist. Võimalik on aga astuda riiklikus koolis uuesti 1. klassi. Kui maapiirkonna õpilased tahavad parimat (loe — ametlikku) haridust saada, siis neil on tarvis võimalikult vara minna riiklikusse kooli õppima. Selleks tuleb aga lastevanematel raha koguda, kuna lapse saatmine suuremasse linna või külla eeldab elatus- ning konsultatsioonide raha olemasolu, samuti elementaarseid koolivahendeid ja riideid. Õnneks on RDFSS leidnud nüüd parima lahenduse — koostöös munkadega on võimalik külades avada kloostrikoolid (monastery schools). Need saavad riigi poolt umbes 20% finantseerimist ning võimaldavad õpilastel jätkata õppimist riikliku kooli 6. klassis. Parimad õpilased saavad tulla Namlani ning elada siin õpilaskodudes, osaliselt lastevanemate ja RDFSS toel.
NLLC on aga täiendõppekeskus eelkõige keskkooli lõpetanud noortele. Pärast 11. klassi lõppu on noortel ülikooli sisseastumiseks üks aasta. Märtsis kirjutavad noored eksami ning alles juunis saavad teada tulemuse, millest sõltub nende tulevik. Mõned peavad eksami uuesti sooritama, teised saavad alustada ülikooli sisseastumise protsessi. Selle vaheaasta jooksul on võimalik oma teadmisi täiendada. Namlanis on selliste koolituste keskuseks NLLC. Siin saab eelkõige täiendada oma arvutioskusi ning inglise keelt. Reklaamplakatil on olemas ka arvutiõpetus väikestele ning burma keel, aga grupid avanevad siis, kui on soovijaid, aga selliseid hetkel pole. Praegu toimub esmaspäevast laupäevani neli erinevat kursust, üks neist — inglise keel. Minu saabumisega on lisandunud veel inglise keel kolm korda nädalas kooli lõpetanud inimestele (grupis on 25 inimest) ning nädalavahetustel inglise keele tund kooliõpilastele (6 õpilast). Minu täiskasvanute kursusel käivad ka kõik keskuses elavad õpilased (kolm neiu Kareni osariigist) ning mobiilsed õpetajad ja Luant Mon (kes on nii RDFSS töötaja kui ka NLLC õpetaja).
Oma esimest tundi viisin läbi palavikus (tol hetkel ei saanud ma veel aru, et olen haigestunud), aga sellele vaatamata oli tund väga lõbus ja energiline. Õppijad on kõik motiveeritud ja taustateadmised on neil olemas. Küll on neil raskusi hääldamise, julguse ning kuuldu arusaamisega. Palju paremini oskavad nad kirjalikku teksti koostada või lugeda. Õnneks tulevad nad kaasa erinevate meetoditega ja on juba näha, et nad ootavad mingit järjekordset nalja või mängu minu poolt ja on valmis proovima. Eelmisel tunnil leppisime kokku, et hakkame koos laulma inglise keeles, sest ma vaatan, et laulda neile meeldib.
Töö õpetajatega hetkel pole veel nii selge. Kuna nüüd Su Su, üks NLCC õpetajatest, lahkus kaheks nädalaks raamatupidamist õppima, siis järgi on jäänud vaid Luant Mon ja mobiilsed õpetajad. Luant Monile peaks selgitama õpetajakoolituse baasasju ja mobiilsed õpetajad tahavad saada eelkõige praktilisi meetodeid, kuna teooriat teavad ka nemad. Olen jaganud Noored Kooli tunnikava planeerimise strateegiat ja see läks väga hästi peale ning töötas Luant Moni peal imepäraselt (tunnivaatlusel tundus, et tegemist on hoopis teise õpetajaga). Koos õpetajatega oleme arutanud haridusprobleemide üle ning vaadanud koos, milliseid meetodeid teavad nemad ja mida saan mina neile pakkuda. Käiku läksid kõik videod, mis mul kaasas olid ja igal hetkel, kui on veidi parem Internet, otsin juurde ingliskeelseid laule nii väikestele, kui ka suurtele.
Selgus, et NLLC keskuses on imehea ingliskeelne raamatukogu, seega nüüd on üks minu eesmärke saada õpetajad lugema neid raamatuid, mis on nendel juba saadaval. Nii õppivad nad ju ka inglise keelt! Inglise keelt harjutame aga koostegemise käigus iga päev. Eile tuli suur hulk materjale külakoolide jaoks ja aitasin pakkida erinevate piirkonnade jaoks valmis pakid. Saime harjutada kontoritarbete ingliskeelseid nimetusi ja ka numbreid :) Demonstreerin keelekümblust puhtal näol ja kogu aeg kommenteerin ka, et õpetajad ise ka analüüsiks, et nad õpivad iga hetk.
Tuleviku plaanidest on hetkel teada nii palju, et Namlanist ma lahkuda ilma politsei eriloata ei tohi. Seega igasugune iseseisev turism on välistatud, vaid küla piirides. Ja isegi nii ei taha mind keskuse elanikud üksinda kuskile lubada, ikka hoolitsevad ja hoiavad silma peal. Minu näol on tegemist esimese välismaalasega, kellele on lubatud Namlanis pikemalt elada (küll on minu passi koopia nii külavanemal kui ka politseijaoskonnas, aga luba on olemas — see on hea) ja hea uudis on see, et ka tulevikus tohib Sai Naw Kham vabatahtlikke enda juures võõrustada. Igal võimalikul hetkel rõhutan, et tahan reisida ja näha külakoole ja üldse kõiki koole, kuhu mind sisse lastakse. Naw Khami kaval naeratus ning kõva naer ei anna mul mõista, kui võimalik see reaalselt on. Naw Kham on väga armas unistaja ja optimist, aga kahjuks ei lähe reaalsus ja tema soovid alati kokku. Aga elame, näeme. Tean, et meil on plaanis koos vaadata RDFSS kodulehte ning sinna uuendused sisse viia, seega tööd mulle leidub. Samuti on üsna varsti valmimas uus õpilaskodu, kus on vaja töökäsi. Juulist on ka uued kursused NLLC keskuses, ja võimalik on, et on tulemas uusi õpilasi.
Kui rääkida ka muudest asjadest, siis on mul pesu ja enda pesemine väljas kaevu juures juba käpas, esimene toidumürgitus läbi elatud, kohalik ilus riietus õmblejalt tellitud (MTT tüdrukute üllatus minule), mõned šani keele sõnad suus, tšilli ja jackfruit söödud ja rolleriga esimene roolis sõidukatse tehtud. Keskuses on eilsest õhtust kutsikas nimega Lucky, kes on Hiinast toodud, teda saab ka koolitada :). Toit siin mulle maitseb (kohalikud ütlevad, et ära minnes pean olema paksem, et ka teisi eestlasi siia meelitada, aga ilma selleta kinnitan — toit on hea!) ning raamatud ja muusika on mõnusad. Oma toas on juba seina peal piltide kogu, et koduigatsuse hetkel armsaid inimesi vaadata.
Üldkokkuvõttes, elu Namlani külas on sarnane elule teistes külades. Ja juba peaaegu ei imesta, et miks ärkan telgis tekikotti sees ja kuulen kukke väljas kiremas :)
Viktoria
21.06.2016
Järgmine: “Learning by Doing”
