5. Põllud, künkad ja farmid
Eelmine: “Learning by Doing”
Möödunud nädala suurimaks rõõmuks oli fakt, et pühapäeval sain esimene kord välja sõita Namlanist ning näha maakooli. Samuti olen alustanud väikeste avastusretketega nendel põlludel, mis Namlani sees asuvad. Ühel õhtul isegi tegin nalja pärast kohalikutele „ekskursiooni“ õpilaskoduni, et näidata, et ma külas juba orienteerun. Põgenen mõnikord poodi ja eile õhtul käisin esimest korda ka jooksmas. See polnud muidugi selline jooks, millega olen Eestis harjunud, pigem avastusjooks mööda muda, mille käigus pidi mitu korda peatuma, et otsustama, kuhu nüüd edasi pöörata. Lõpuks peatusin keset põldu, kus sain lõpuks tunnikese üksinda olla ning laulda ja tantsida oma rõõmuks. Pean tunnistama, et Myanmari minnes oli mul ootus, et saan teha palju iseseisvad otsusi ning pean üksinda seiklema, reealsuses on aga nii, et minust ei sõltu palju ja olen Namlani turistidele suletud oleku pärast sunnitud olema väga ettevaatlik ning ilma loata ei tohi midagi teha. Aga näiteks homme, kolmapäeval, tulevad Namlani võimu esindajad, nii et mind on palutud õpilaskodust päevaks lahkuma. Palju mulle ei avaldata, aga vist sõidame koos Luant Moniga Hsipawsse, mis mind muidugi väga õnnelikuks teeb.
Louk Youme Monastery School
Esimese nädala hea uudis oli see, et sain loa jääda Namlani elama, nii politsei kui ka kohalikkelt võimudelt. Aga nagu igal heal asjal, on ka sellel teine pool: lahkuda ma niisama ei tohi. Seega meie reisiks tuli mind korralikult katta, et kaugelt poleks aru saada, et välismaalane nüüd otsustas kuskile reisida. Nii et meie reis oli omamoodi põnev operatsioon. Reisima läksime viiekesi kolme rolleriga: Luant Mon ja mina, Si Thar ja Nwe Nwe Win ning Mwe Phong, meie õpilane, kes elab Namlanis, aga külas pole kunagi käinud. Tee oli künklik, ohtlik ning väga põnev. Mõnikord oli isegi natukene hirm, et kui hakkab vihma sadama, siis peamegi jääma kuskile mäe otsa ootama.
Aga lõpuks jõudsime külla ning kõigepealt läksime templisse direktoriga rääkima. Muidugi toimus alguses väga rahulik teejoomine ja pikk ootus, kuni kaks kooliõpetajat meiega liituvad. Väikesed mungapoisid (novice — templis elavad poisid enne 20. eluaastani) teenindasid meid ning liikusid väga vaikselt. Kui kõik inimesed olid kohal, saime rääkida sõpruskoolide projektist. Eelnevalt printisin Mondo materjalid välja ning arutasin koos Luant Moniga, milles asja iva on, kuna tema pidi kõike tõlkima šani keelde. Ikkagi käisime temaga kõik punktid veel korra läbi ja siis hakkasime teemat direktorile ning õpetajatele tutvustama. Selle õppeaasta teema on „Metsik loodus“ ning me rääkisime läbi kõik võimalikud tegevused, mida saab selle all korraldada. Tundub, et koolile pakkus projekt huvi, eriti võimalus kaasata küla vanurid, kes omavad nii palju metsatarkust. Direktori halduses on kaks kooli ning ta tutvustab projekti mõlemas ning kui saab õpetajate nõusoleku, siis annab meile täpsema vastuse, millised tegevused neile sobivad.
Pärast nõupidamisi läksime vaatama kohaliku koobast. Ees läks direktor, munk, ning kogu elamus võttis mul hinge kinni — nii suur vahe sellest, mida igapäevaselt näen ja kogen! Koopa sees on mineraalne vesi, mis on mõistagi püha vesi, samuti ka mineralid ning kristallid. Läbisime labürinti koopa sees ning väljusime teisest otsast, kus oli väike pagoda. Ümberringi oli nii palju erinevaid taimi, et mina, ikka projekti lainel, küsisin, mis on taimede nimetused, aga kohalikud naersid ja ütlesid, et ega nad ise ei tea. Seega laiendame kõikide osapoolte sõnavara, kui asi projektiks läheb.
Ning pärast koobast läks veel paremaks — saime näha tunde maakoolis. Maakoolis on kaks klassiruumi, mõlemas üks õpetaja. Ühes klassiruumis koos sõimerühma (nursery), lasteaia (kindergarden) ning teise klassi õpilased. Teises klassiruumis esimese ja kolmanda klassi lapsed koos. Kõikidel lasterühmadel erinevad ained ja erinevad tegevused, aga üks õpetaja peab neid haldama. Teisele klassile õpetas mungast õpetaja parajasti matemaatikat ning kolmandas klassis õppis klass koos õpetajaga kooris geograafiat. Lasteaia gruppile õpetas Si Thar veidi inglise keelseid tähti, aga mina sel korral vaid teretasin, sest tahtsin seda protsessi lihtsalt jälgida.
Lapsed on tõepoolest mustad, nagu eelnevalt blogis oli kirjas, see eest aga väga armsad. Namlanis riigikooli lapsed on puhtad ja neil on koolivorm, aga õpilaskodude lapsed, kes maalt Namlani tulevad, on nähtavalt vaesemini ning räpasemini riides. Maakoolis olid kõik lapsed sellised, peale mungapoiside, kes sealsamas elavad väga karsklikutes eluoludes. Inglise keele tase on pea olematu, aga see on arusaadav, kuna ükski kahest õpetajast inglise keeles minuga rääkida ka ei suutnud.
Nagu ma eelnevalt mainisin, tegemist oli pühapäevaga. Maakoolis toimub õppetöö iga päev, sest farmerid töötavad iga päev ning lapsi pole kellegil vaadata. Sõimerühma lapsed istusid põhimõtteliselt niisama, nendega keegi ei tegelenud. Võib olla pidid lihtsalt joonistama. Lasteaialapsed pidid kopeerima inglise keele tähestikku enne seda, kui Si Thar tuli nendega seda hääldama.
Tõenäoliselt tulen veel sinna kooli tagasi, et aidata projekti lükkama panna. Siis julgen vanemate õpilastega võib olla isegi suhelda. Sel visiidil lihtsalt imetlesin neid kõrvalt ning väiksemad lapsed minu arust kartsid mind. Küll aga teise klassi mungapoisid olid sõbralikud, lehvitasid ja naeratasid mulle.
Elamusi täis, suundusime tagasi Namlani poole ning õnneks ei sajanudki suuremat vihma, seega saime takistusteta koju naaseda.
Muud uudised
Endiselt kõige parimad hetked on inglise keele tunnid noortäiskasvanutega — õpilased on vahvad, töökad ning motiveeritud. Tahan nendele anda nii palju, kui saan ning kurvastan, kui elektrikatkestuse või nõrga Interneti pärast ei saa oma plaane teostada. Muidugi iga kord leian alternatiivse lahenduse ning koos õpilastega rõõmustan ning õpin.
Õpetajatest olid eelmisel nädalal kohal vaid kaks, aga eilsest on juba jälle viis. Nendega töötame Headway Pre-Intermediate õpiku järgi, võtame peamiselt tekste lugemiseks ning arutamiseks, samuti kasutame raamatukogu materjale. Näiteks pidid Luant Mon ning Lao Kham eelmisel nädalal otsima entsüklopeediast fakte erinevatest riikidest, paaris koostama teksti Eesti ning individuaalseslt Myanmari kohta.
Nädalavahetusel väikestega tunnid on põnevaks väljakutseks, sest õpilaste tase on nõrk, rääkida nad väga ei julge, kui siis ainult kooris ja kui peab mulle vastama. Paaris ning grupis kipuvad ikka šani keeles rääkima. Kui üritasime BINGOt esimene kord mängida, siis see läks käest ära ning nägin, et ka distsipliini teemadest saab siin vabalt õpetajatega rääkida. Selgitasin pärast mängu õpilastele, mis valesti läks ning järgmisel korral proovisime uuesti ning kõik töötas palju paremini.
Laupäeval toimus ka kohtumine toetuslaste vanematega. Naw Kham oli väga murelik ja tõsine, sest eelmisel nädalal pidi ühe lapse vahetama ning sel korral koosolekul selgus, et ühe tüdruku ema tahab väga, et ta õpiks (tal on kooli lõpetamiseni 3 aastat jäänud), aga tüdruk nutab ja kurdab, et koolis on raske ja tema õppida enam ei taha. Rääkisime sellest, milleks on haridust vaja ja et toetuslapsed peavad teistele eeskujuks olema ning lõpuks läks Naw Kham ka õnnelikuks, naeratas ning rääkis filosoofiliselt sellest, et lapsed ja nende haridus on Šani osariigi tulevik. Toetuslastest kirjutan veel, kui on täpne nimekiri paigas.
Toidust tuleb mul ilmselgelt samuti mõne nädala pärast jälle kirjutada, kuna proovin ikka ja jälle midagi uut ja põnevat. Hiljem näitan ka ilusat traditsioonilist kostüümi, mida me tüdrukutega õmbleja käest saime. Ja oh, seda imet — polnudki see mulle väike, vaid hoopis veidi suur, nii et väga paksuks ma siin veel ei läinud.
Järgmise korrani!
Viktoria
05.07.2016
Järgmine: “Elust Šani osariigis, Tarkusefondist ning reisimisest”
