JÕULUEELSED PARANDUSTÖÖD, 2. OSA

7 min readJun 19, 2019

JÕULUEELSED PARANDUSTÖÖD, 2. OSA
1. osa, 3. osa, 4. osa

Ja saabuski 22. detsembri hommik, see päev, mida ma ootasin mitu kuud.

Enne kui sukeldume minu seiklustesse paar sõna sellest, mis asi see üldse on — rütmihäire. Rütmihäireid on erinevaid ja lõpevad nad ka väga erinevalt (kui süda seisma jääb on see samuti — tehniliselt võttes — “rütmihäire”). See konkreetne mis mind vaevas (“kodade virvendus”) tähendab sisuliselt, et südame “piirkonnad” ei tõmbu kokku õiges järjekorras või õiges mahus ja siis ta töötamise asemel “virvendabki”, ja siis on ilgemalt sitt olla. Nõrkus, hingeldad nagu 70-aastane vanapeer (no offense), isegi kõndimine on raskendatud, mingitest jooksu- või seksirõõmudest rääkimata.

Arütmia ise ei ole küll otseselt eluohtlik (v.a. kui see sulle kallale tuleb, kui sa pead karu eest põgenema), kuid kui see vatsakeste-kodakeste seltskond jääb valesti tiksuma tekib mõne aja pärast tromboosi oht — kuna veri ei ringle korralikult südames siis võib hakata kusagil “nurgas” niisama chillima ja igavusest hüübima, ehk tekivad mõnusad rasvased hüübinud vere tükid. Trombid ajus — aju pole muidugi ainuke koht, kus trombid inimestega sõbrunevad, aga just ajus on kõige kardinaalsemad tagajärjed — on eriti lahe nähtus — laksti insult ja juurvili valmis. Üks mu sugulane oligi 7 aastat selline — vormilt inimene, sisult kapsas. Optimismiks ruumi vähe.

Miks need ebaregulaarsused südames tekivad ei ole alati selge (mul tehti ette-taha kõikvõimalikud uuringud ja füsioloogiliselt oli kõik täiesti korras), ravitakse aga enamasti selle sama ablatsiooniga (farmatseutika on pigem ärahoidmine, kui ravimine, aga see selleks). Ablatsioon tähendab, et veeni kaudu (kubemest on head jämedad veenid) pressitakse spetsiaalse otsaga sond (traadijupp või midagi) otse südamesse, siis seal leitakse “kõige õigem koht” ja mingid üleliigsed või värdjalikult käituvad närviotsad kõrvetatakse ära. Siis peaksidki kodad ja vatsakesed õiges järjekorras kogu aeg töötama ja saabub paradiis maa peale. Ja tihtilugu nii lähebki.

Seal on veel paar lõbusat detaili, kohe jõuame selleni ka, vahelduseks aga räägime natuke hommikust ka.

Hommik algas pesemisest (ise pesin) ja vere analüüsidest (õde korraldas). Ja siis oli (jälle) üllatuste aeg — ma nagu arvestasin, et kõik üllatused on eile ära üllatatud, aga — tillikas! Tillikas otsesemas mõttes, kui ma oleksin võinud karta.

“Teile paigaldatakse kateeter”. Oooooh sweet mama, mille eest?! “Ärge olge nii pinges, lõdvestuge” — “See paistab rohkem vägistamisena, mis nipiga ma teie arust pinges pole??” — “Ärge vaielge, laske lõdvaks, nagu tahaksite pissida” — “Ma teen voodisse siis!!” — “Meil on siin kahepoolne lina, midagi ei juhtu, ärge närveerige”

Higi, veri ja kurbus. Valu, piinlikkus ja pisarad. See asi seal “torus” on nii ebamugav ja kõike muud kui kergendav. Vooliku teises otsas — põies sees — on üks “pallike”, mis pumbatakse vett (vist vett) täis ja siis see pallike otsas ei lase voolikul tagasi õue põgeneda… “Seda tehakse kõigile, äkki operatsiooni käigus tuleb pissihäda siis te ei pea tualetti minema, võib kohapeal ära teha”. Ei no tore, et nad suurema häda muret sarnasel viisil ei lahenda. Mõelda vaid, kui .. ee .. nevermind.

Vereanalüüsid saabunud, kõik on okei, sõidame opile.

Leban ratasvoodis, vaatan lakke, nagu kaadrid filmist — lagi, lagi, lagi, pöörame, koridor jätkub, lagi, lift, lagi, sõidame edasi, jõuame kirurgiaosakonda ja siinkohal mul on väga kahju, et telefon võeti ära — selfie seal oleks päris äge. EMOs on enamus meist kunagi olnud, no vot EMO on ikka titelalin võrreldes selle juhtmete ja traatide hunnikuga, mis seal kardioloogia-osakonnas oli — pigem annab võrrelda juba korraliku serveriruumiga. Monitor on umbes nagu telekas Skype Mustamäe kontori vastuvõtulauas — pool seina. Igat sorti asjad piiksuvad, vilistavad, susisevad, mölisevad, hingavad. Mind pargitakse opilaua kõrvale, pakutakse abi, aga ma vapralt ronin ise, nagu Tarzan džunglites — ühe käega hoides kateetrit, sest kardan, äkki ta libiseb välja (Tarzan hoidis ilmselt midagi muud — on kuuldud jutte, et ta meeldis naistele mitte oma karvasuse pärast) ja teise käega juhtmete liaane eemal hoides. Kohal.

Takso-voodi sõidab minema, kirurgiaõde ütleb “Tere”, järgmine etapp alaku. Mul on rämedalt külm, sest karvad on ju ära aetud ja kateetrist pole üldse abi. Liigutan mööda voodit edasi-tagasi, sätin paika. Siis pean tõusma, sest seljale kleebitakse 2 suurt plaastrit — “See on igaks juhuks, kui midagi juhtub operatsiooni jooksul ja peab elektriga teil südamerütmi taastama siis me sellega anname särtsu”. Ah, kohe kergem hakkas, aitäh. Rinnale tuleb umbes 100 erinevas suuruses kleepsu, nii et nahka pole ka enam näha. Selle eest on nüüd natuke soojem, või olen ma lihtsalt harjunud? Tekk ka peale ja hakkab tunduma, et asjad liiguvad paremuse poole…

Kõik ühendused kontrollitakse veelkord üle, monitoris on tavalisest veidi kiirem pulss ja sanitar hakkab mu kubet pesema (päriselt ka). Ma ei tea mis ainega ta seda tegi — ma olin pikali ja pudelisilt jäi nägemata, aga kerge kärsahais tekkis küll ruumi. Äkki nii 95-protsendiline hape või midagi, sest sellist kipitamist ma ei mäleta sellest ajast saati, kui ma kunagi väga ammu lapsena jalgrattaga asfaldile kukkusin ja lõuanahast ilma jäin (ema rääkis, et see rippus lõuas nagu verine habe). Natuke piuksun, aga pisaraid ei tule. Ventilaatorit ruumis ei paista, sanitariga ei tundu mõistlik sel teemal rääkida — “Vabandust, mul genitaalid kipitavad, kas ma võiksin paluda, et te puhute natuke peale? Ei pea väga lähedalt, peamine, et korralik jahe tuul tekiks”

Tekib horror-mõte, et sel happel, millega nad kubet desinfitseerisid, ei ole tegelikult väga palju voolata, et jõuda .. noh, ühe avani kehas. Järgnevad kerged hirmukrambid, õde saab sellest valesti aru ja rahustab — “Te olete nii pinges, kohe teeme rahustava süsti, ärge kartke”. Hmmm, kui see rahustamine teeb happe teekonna lihtsamaks või lühemaks siis ma nõuan küll time-out’i…

Ruumi siseneb kirurg. Orkestrit ei ole kuulda, aga õhkkond muutub asjalikumaks. Pikka pidu pole ja peale tuimestussüsti esimene sond läheb teele. Kas ma mainisin, et neid läheb mulle sisse kokku 4? Ei? Ma ise ka ei teadnud viimase hetkeni. Aga seda rääkisin, et ainult kohalik tuimestus on? Et ma ei maga kogu selle protseduuri vältel. Kogu aeg tunnen, kuidas veeni kaudu mingi traat ronib mu keha mööda üles, nagu mingi tulnukas oleks mul sees hakanud elama. Tunnen, kuidas südames midagi kergelt torkab. “Oleme kohal”, teatab kirurg rõõmsalt. Ma olen kanüüli kaudu kindlasti saanud ilmselt hobusedoosi rahusteid, sest mul erilisi emotsioone pole — “Aa, okei”. Päris haigutama ei aja, aga selles mõttes — et mu südames praegu hakatakse surkima — ei paistagi mind ärevaks tegevat. Tagantjärgi on imelik, aga kemikaalid on ikka lahedad asjad — mida kõike nad inimesega teevad.

Kusagilt tuuakse suured trummid (või trumlid) — asi läheb huvitavamaks. Drum-n-bassi ei tule, asjad lihtsalt paigaldatakse üks vasakule, teine paremale minust. Käed lähevad kukla taha, trummid liigutatakse lähemale. Kui ma õigesti mäletan ja õigesti aru saan, siis need trummid on suured magnetid ja need asjad hakkavad praegu sonde minu südames liigutama. Põnev. Mõtlen korraks, mis juhtub, kui keegi mõnda kangi kogemata halatiga paigast nihutab ja see sond läbi mu rindkere õue tuleb .. ee .. liiga põnev mõte, mõtleks midagi muud.

Õde teatab, et kirurg veidi sätib ja natuke mõõdab ja peale seda läheb show’ks — seni oli tegemist siiski eelmänguga. Eelmängudeta ei sünni mitte midagi siia ilma, seega tuleb üritada nautida ja naudingut ma ka saan, praktiliselt kohe — kirurg teatab, et tema on valmis ja õde teeb mulle veel ühe süsti. Pea käib korraks ringi, õde vaatab mulle otsa, natuke ootamatult teeb õrna pai ja ütleb — “Nüüd on natuke valus, aga ärge mitte mingil juhul liigutage”.

Väike filosoofiline vahepala selle valu koha pealt… Ma arvan, et inimene on võimeline olukorda (ja oma elu üldisemalt) hindama vaid võrreldes seda sama konkreetset olukorda mingite teiste elamustega, enda või teiste inimeste omadega. Ehk me kõik hindame meiega juhtuvat vastavalt sellele, mis on meie taust ja senised läbielamised. Näiteks kui sul kunagi välja tõmmatud mõni hammas ilma tuimestuseta siis sa oskad hinnata tuimestust. Või kui sa oled terve elu elanud ilma suuremate tervisehädadeta on sul väga raske (kui üldse) võimalik mõista, kuidas võib inimene vähi viimases staadiumis otsustada, et ta on väsinud elust ja eelistaks pigem surra. Või igapäevaelust näide — poliitikud ei saa aru, mis on tavalisel inimesel häda ja miks ta kogu aeg vingub, et palka vähe ja leib on kallis ja nii edasi..

Valu juurde tagasi. Kogu seltskond lahkub kuhugi klaasi taha, trummid teevad “piip-piip-piip” ja siis üks väga pikk “piiiiiiiiiiip”, mis kestab nii 5–6 sekundit…

Ma ei ole vist mitte kordagi elus kogenud midagi nii valusat, kui see “piiiiiiiiiip”. Minu esimesel visiidil kardioloogi juurde mind küll hoiatati, et protseduur toimub kohaliku tuimestusega ja et “võib natuke ebamugav olla”. Ebamugav??! See eelnev happega loputamine tundub nüüd kui ingli tiivakesega paitamine. Nagu keegi oleks võtnud jämeda ja punaseks kuumutatud jootekolbi, torganud selle mulle otse südamesse ja siis järjest sügavamale seda sisse vajutanud, aeglaselt pöörates. Kõlab ilmselt liiga eepiliselt, aga see praegugi kõige leebem võrdlus, mille ma olen suutnud välja mõelda. Ma ei ole üldse kindel, et see oli just 5–6 sekundit, võib-olla oli rohkem, võib-olla oli vähem, ma ei tea — aeg peatus. Lugesin kunagi mingeid ideid sellest, et kui on piisavalt valus siis võib hakata seda nautima, et see on selline ülim läbielamine. Ma vist väga kaugele sellest ei jäänud, aga kui “piiiiiiiip” otsa sai — ja valu koos sellega — olin ma siiski niiiiiiii õnnelik, et oleksin tahtnud karjuda rõõmust ja valupisarad olid asendumas õnnepisaratega. Õigesti öeldakse, et piinadest vabanemise õnn on kordades intensiivsem, kui mingi lihtsalt “hea” asja saavutamine. Aga …

Kusagilt udust ilmus välja õde, vaatas mulle otsa ja täiesti tavalise häälega — no nagu poes müüja küsib “Kas 220 grammi vorsti 200 asemel sobib?” ütles midagi stiilis “tundub, et kõik läheb ilusti, nüüd teeb kirurg veel 4–5 kõrvetamist”. Räägitakse, et päevade eel või raseduse ajal võib naise meeleolu muutuda kardinaalselt sagedusega umbes 10 korda minutis. Ei tea kas rääkijad valetavad või on mul elus hullult vedanud naistega, ise pole igatahes sellise nähtusega kokku puutunud. Küll aga toetudes oma uuele kogemusele võin kinnitada, et see on täiesti võimalik — minu “hurrraaa ma elan ja tahan elada!!!” haihtus hetkega ja mind täitsid hirm ja masendus ja rõõmupisarad asendusid kibedate pettumusojadega…

Ma elasin need 4–5 kõrvetamist üle. Kirurg oli heas tujus, ütles midagi stiilis “ja siis me kõrvetasime seal ühe veeni ümber ja kohe läks kõik korda, nii äge!” ja veel mõned julgustavad sõnad, aga see kõik on küll juba kergelt udus. Järgmine selgem mälestus on juba oma palatis, aga sellest siis juba järgmises osas …

Written by Jaan Kronberg