JÕULUEELSED PARANDUSTÖÖD, 3. (VIIMANE) OSA

8 min readJun 19, 2019

JÕULUEELSED PARANDUSTÖÖD, 3. (VIIMANE) OSA
1. osa, 2. osa, 4. osa

Tegelikult muidugi on kolmas osa juba rohkem jääknähtude teema, mitte niivõrd parandused — kuigi parandamisest ka ei pääse.

Taastumine ei olnudki kõige hullem — ilmselt tänu sellele, et magama ei pandud ja anti ainult kergemaid mõnuaineid, olin juba tunnikese pärast suhteliselt adekvaatne (mind ümbritsevad inimesed on aeg-ajalt avaldanud arvamust, et “adekvaatne kronja” on oksüümoron, samas see “moron” on jällegi päris sobiv.. no ei tea) ja suurte silmadega rääkisin palatikaaslastele, kuidas kirurg jootekolviga mängis ja et trummid olid ikka no NII SUURED. Nad küll kuulasid, aga mitte väga hoolikalt ja üldiselt olid rohkem nagu oma mõtetes. Kolonoskoopia-härra oli end öö jooksul tühjaks lasknud ja käitus väga vaikselt, mälukaotusega härra oli samuti oma läbielamised peaaegu unustanud. Kolmas härra ei olnud veel saabunud, temast tuleb eraldi juttu. Valvearst astus läbi, teatas, et operatsioonil kõik läks hästi ja et voodist ma ei tohi tõusta enne järgmist hommikut ja olgu mul hea olla need 24 tundi lamamist. Ega mul suurt valikut polnud ja haiglas pole minna nii kui nii kuhugi, nii et mis mul üle jäi kui järjekordselt saatusega leppida.

Mõne aja pärast tuli mind vaatama ema ja esimese asjana, õnnelikult, istus kateetri vooliku peale ja (selline tunne oli) peaaegu tõmbas põie välja läbi minu mitte-nii-väga-jämeda varustuse. “Taastus ei alanud väga lubavalt”, mõtlesin ma vaikselt omaette, aga vaatamata stressile jäin vaoshoituks ja isegi naeratasin, kui lahkudes küsis ema üle “kas kõik on ikka korras”. Mingi aeg pärast ema lahkumist palatist toimus minu sees — noku-põie piirkonnas — väike plahvatus ja ma paanikas kutsusin õe kohale (ma pole mitte kunagi varem tõmmanud haiglas seda “hädaabi nöört”). Õde tuli, vaatas mulle põlglikult otsa, teatas, et see pole võimalik ja need kateetri-asjad on kuulikindlad ja isegi kui praegu akna taga lõhkeks tuumapomm siis mina põleksin ära, palat põleks ära, kõik põleks ära — aga kateeter oleks ühes tükis terveks jäänud ja seda saanuks veel mitmele minusugusele idioodile paigaldada ja ärgu ma kujutagu endale ette. Siis vaatas mulle pikalt otsa ja .. no ma ei tea, mis ta mu silmadest välja luges, aga otsustas siiski üle kontrollida. Väikeste manipulatsioonide tulemusena tõmbaski kateetri välja ja — ülla-ülla — pallike oligi purunenud ja see asi vooliku otsas nägi välja, nagu lõhki läinud õhupall. Nii mõtliku näoga meditsiini-töötajat pole ma mitte kunagi elus varem näinud (minu arstist vend, keda ma korra juhuslikult WC potilt tabasin, ei lähe arvesse). Õde vaatas kordamööda otsa mulle ja sellele vooliku otsas lopendavale rebenenud kummitükile ja ei osanud isegi küsida midagi mõistlikku. Lõpuks teatas, et ta pole sellist asja varem näinud ja uuris, kas ma tahan uut kateetrit? Mul oli liiga hästi meeles, mida see paigaldamise protseduur endast ette kujutab ja pakkusin, et võin vabalt voodisse ka teha, kuna lina on ju kahepoolne. Siiski jõudsime kompromissini, et kasutan edaspidi siibrit (teate küll see asi, kuhu hädas härrasmees võib põit tühjendada, kui mingil põhjusel voodist tõusta ei tohi).

Siis toodi esimesel päeval “kadunukeseks” jäänud härra intensiivist oma kohale. Ta tõusis korraks püsti, asjalikult võttis kusagilt välja telefonilaadija, pistis selle seina, viskas oma voodisse pikali ja hakkas vaatama telefonist seriaale ja vaatas neid päeva lõpuni. Pausi tegi vaid siis, kui meile toodi süüa ja viimast seepi vaatas juba päris hilja õhtul. Segamini eesti ja vene keeles ja kõrvaklappideta — nii et meil kõigil oli võimalus (kas ma ütlesin võimalus? pigem nagu kohustus, sest põgeneda polnud kuhugi) pealt kuulates aimata, mida härra naudib parasjagu. Enamasti “piu-pau” krimkad, aga natuke oli armastust ka. Õnneks mitte väga aktiivne armastus — jumal teab, kuidas see asi oleks minu (võrdlemisi) noorele kateetriplahvatusest ja muudest protseduuridest paranevale organismile mõjunud…

Unne vajusin päris kiiresti peale seda pikka ja väsitavat päeva ja isegi palatikaaslaste norskamist enam ei mäletanud ja sellega võiks selle loo lõpetanuks lugeda, kuid elu on vahel põnevam, kui me võiksime (või tahaksime) eeldada, seepärast tuleb juurde üks väike lisa.

Järgmine päev ehk 23. detsembril kirjutati mind välja — surusime käppa, tõin poest komme, kõik naeratasid ja ma suundusin koju. Kodus oli kõik ilus ja tore ja perekond oli õnnelik, et ma olen elus ja jätkuvalt ühes tükis. Samal päeval käisin küll veel korraks EMOst läbi, kuna tekkis kergemat sorti rütmihäire, aga see pandi paika suht kiiresti ja sellel pole mõtet pikemalt peatuda. Aga edasi.. 31. detsembril saatsin ma Tartusse tagasi Maria, minu väiksema tütre. Soovisin ilusat saabuvat aastavahetust, lehvitasin bussile ja energilisel sammul suundusin kodu poole. 10 sammu tehtud tundsin valu rinnus. Võtsin hoogu vaiksemaks, aga hetk hiljem pidin seisma jääma. Kükitan, üritan hingata. Mõtlen et hea, et laps juba ära sõitis, muidu oleks talle paras šokk — tuled issile külla ja siis vaatad pealt, kuidas ta asfaldil vedeleb, silmad punnis. Tore kogemus, eksole. Ei no ta teab muidugi, et issil on tervisega aeg ajalt siit-sealt viltu, aga selline vedelemis-vaatepilt ei ole küll 8-aastase lapse silmadele mõeldud. Hingan sisse-välja, sisse-välja, tõusen ja tigukiirusel torman kodu poole. 300 meetrit läbin rekord-ajaga 15 minutit, mind ootab ees metsik ronimine — 2. korrus ikkagi. Ja mitte lihtsalt teine korrus, vaid kõrge! teine korrus. Jõuan ukseni, higimull otsa ees, piinav valu rinnus, vajun korterisse sisse ja otsustan natuke pikutada. Kodune põrand on nii kodune ja mugav, kutsub tukkuma lausa. Mõne minuti pärast tunnen, et valu annab järgi ja hingamine on ka enam-vähem tagasi. Tõusen püsti, väike nõrkus, teen pikema jalutuskäigu aknani ja tagasi (umbes 4 meetrit) ja tundub, et seekord jään veel ellu. Mõõdan pulssi, see on seal 130 ringis, otsustan natuke oodata — arstid on hoiatanud, et selline “come-back” on võimalik ja ei ole mõtet erakorralisse kohe tormata — tihtipeale läheb rütm ise paika tagasi. No ma siis ootan.

Tunnikese pärast helistab kuller — mulle on pakk. Ma olen juba veidi harjunud olukorraga (ega inimene prussakas pole, et põgeneda või alla anda — inimene on arenenud loom, harjub kõigega) ja mööda korterit jalutades ei olegi mingit erilist probleemi tunda. Ei no on küll natuke kiire pulss ja nõrk olla on ka, aga suremisest on asi jätkuvalt väga kaugel. Lippan siis alla kullerile vastu, võtan paki, lippan tagasi üles ja ukse juures tunnen juba tuttavat valu. Mis kasvab. Ja ma vajun jälle põrandale, pettunult iseendas mõtlen “alles oli ju kõik korras?!” Puhkan. Hingamine taastub, valu annab jälle järgi. Ootan pool tundi igaks juhuks, võtan oma asjad, aeglaselt jalutan trepist alla, samm- haaval. Jõuan autoni, ronin rooli, sõidan tuttavat marsruuti kaudu EMOsse. Saabun ukse ette, ütlen “tere”. Polegi siin juba nädal käinud, ei tea kas mäletatakse veel? Mäletatakse küll. Oodates toetan seina, kutsutakse esmasele läbivaatusele ja noh ega ma mingi valevorst pole — ausalt räägin, et nii ja naa. Rütmihäire. Aga sellega on üks väike aga. Nüüd peale oppi (tänu opile?) on see rütmihäire natuke teistmoodi — kui enne oli kodade virvendus, siis nüüd sain ma kodade laperduse. Vahe ei tundu suur, aga laperduse üheks eripäraks on see, et ta ei viitsi väga alluda rohtudele. Võid end paksuks süüa tablettidest, laperdus ei tee teist nägugi. Selline mässaja, et kuku pikali. No ma seal kodus peaaegu kukkusingi, eks.

Ronin voodisse, andurid külge, rõhumõõtmised, vereanalüüsid. Räägin valvearstile loo ära, määratakse ravi. Noh et proovime, äkki ikkagi mingi vedelam laperdus, annab järgi. Pulss 116 (tavaliselt on nii 60 ringis), rohud süstitakse, tilgad tilguvad, mõju ümmargune null. Tore aastavahetus, eksole. Hea küll, ootame veel.

Ma olen tõepoolest liiga tihti käinud EMOs ja tunnen end seal juba “koduselt”. Mõni sanitar või medõde/vend tunnevad mu isegi ära, vaatavad monitori, noogutavad pead. Kardinate taga käib elu — soomlane uurib, miks keegi soome keelt ei räägi ja jääb pikemaks ajaks vait, kui saab teada, et on Eestis; politsei toob kaks sõpra-joodikut, kes on kusagil kesklinnas kellegagi kaklema läinud ja nüüd käivad haigla turvamehele pinda lollide küsimustega; keegi viiakse ultraheliuuringusse ja veel üks patsient sõidab röntgenisse. Vanem proua tuli korraks kodumaale Ameerikast ja nüüd siis selline lugu — aastavahetus haiglas. Räägib kerge aktsendiga, väga aristokraatlik kõneviis. Aga õhus on tegelikult juba natuke seda aastavahetusetunnet — nalju visatakse tavalisest rohkem, isegi kõige tüütumate joodikute suhtes ollakse täna leebemad. Selline idüll, et silm läheb märjaks.

Arst konsulteerib telefoni teel valvekardioloogiga, vaatab mulle pikalt otsa ja kuulab. Pilgust ei loe välja mitte midagi rõõmustavat. Nii ongi — arst astub juurde ja selgitab, et kuna mu laperdus ei allu tablettidele ja süstid teda ka ei võta siis on ainuke võimalus teha kardioversioon. Ma olen kardioversioonist varem kuulnud. Ma tean, mis see on ja vastuolulised tunded vallutavad mind. Sest kardioversioon tähendab inimkeeli elektrišokki. Laks defibrillaatoriga. 120 jouli või rohkem. Umbes 3000 Volti. Kui esimese laksuga ei aita siis antakse rohkem. Hea, et karvad ei ole opi ajast jõudnud pikemaks kasvada, muidu oleks hull kärsakas. Nojah — ma ei julgeks kurta, et mu senine elu oleks igav olnud, aga sellise pauguga ma vana-aasta lõppu veel ära saatnud pole.

Siis aga tuleb mulle meelde, et mul on ju õhupüssi kuul kusagil ribide all, aastast 2000. Tinast väike plönn, mille üks pettunud (mitte petetud!) tütarlaps mulle kunagi peo käigus pool-kogemata sisse ajas. Räägin arstile plönni-loo ära, silmad muutuvad suureks — “on teil meile mõni üllatus veel??” Diskussioon üllatuste teemal ei tundu mõistlik praeguses olukorras, seega lihtsalt kehitan õlgu. Otsitakse välja röntgen-pilt, anestesioloog valvearstiga uurivad midagi ja joonistavad näpuga mööda monitori, aeg ajalt viskavad mulle pilgu peale üle õla. Helistatakse kardioloogile, kuulatakse arvamust ja konsiilium on jõudnud järeldusele, et plönn ei sega, särtsu saab. No seegi hea, et muistsete aegade traumad ei takista uute traumade tekitamist. Hakkan lugema minuteid.

Õige aeg saabub, kõik ketid-kaunistused võetakse mu kehalt ära ja sõidame kuhugi, kus saan elu suurima vapustuse. Jõuame kohale, seekord on need juhtmed ikka no väga jämedad — mul on autos sellised, kui vaja kedagi aidata (auto käivitamisega, mitte elustamisega). Hapnikumask ette, vahetatakse tilguti, ootame, laekub anestesioloog. “Tere, mina olen anestesioloog, arst, kes paneb teid magama ja mis tunduvalt olulisem — äratab hiljem üles. Ma tunnen teie venda, me isegi töötasime natuke aega koos ja võin teile kätt südamele pannes kinnitada — naiste pärast me kunagi ei kakelnud, möödarääkimisi meil polnud, austame üksteist ja mingit hõõrumist meie vahel samuti pole kunagi olnud. Seega võite rahus magada.”

Unerohi läheb veeni ja ma korraks tunnen, kuidas pea hakkab ringi käima ja jõuan vist isegi jagada seda emotsiooni, ja järgmine hetk ärkan oma palatis. Tunnen, et südamerütm on paigas ja see on nii hea tunne. Näen valvearsti, kes teatab, et kõik läks hästi, ma tunnistan koheselt, et ta meeldib mulle ja üldse mulle meeldib EMOs ja uurin kohe järgi, kas mina meeldin talle ja neile ja luban tulla tagasi ja teha kogu EMO meeskonnast ühe toreda loo ja kui suuremad bossid lubavad, siis me võime mõelda ka filmikunstile, sest et elu keeb siin nagu ei kusagil mujal ja .. ja siis küsib mu ema arsti käest, et kas see võib narkoosi tagajärg olla ja arst vastab, et jajah, nad on peaaegu kõik sellise mölapidamatusega peale ärkamist, aga enamus ei mäleta oma arsti nime ka enam paar tundi hiljem, ja ma isegi ei solvu selle idee peale, et ma võiksin unustada kõik, mis ma läbi elasin, see on ju nii tore, kui sa ei tunne oma süda, sest süda lööb täiesti tavalises korralikus rütmis ja aasta 2015 ongi mõne tunni pärast läbi ja mina saan minna koju ja kuigi ma õue vist ronida enam ei viitsi, siis tegelikult juba see, et saad oma kodus oma teki all vaadata ilutulestikku on väga hea tunne.

Üks vene vanasõna räägib midagi sellist, et kuidas vana aasta ära saadad, nõnda järgmise aasta veedadki. Ma tahan uskuda, et see ärasaatmine oli mul ikkagi kodus ja rahus ja teki all ja kogu eelnev trall ja tants süstalde ja kateetrite ja elektriga oli lihtsalt omamoodi õrn eelmäng, ja et tegelikult läheb meil kõigil aastal 2016 palju paremini. Sinul, kallis lugeja, kes sa jaksasid lõpuni lugeda, ka.

Head Uut!

4. osa

Written by Jaan Kronberg