JÕULUEELSED PARANDUSTÖÖD, 4. OSA
1. osa, 2. osa, 3. osa
Tundub, et kogu see jutuseeria käib natuke “üllatusmomendi” tähe all. Mul tegelikult ei olnud plaanis enam sel teemal sõna võtta, aga kuna toimus väike edasiarendus, mis algas üllatusideest ja üldse tundus, et päris paljudele see jutustamine sobib (mõnele õlle kõrvale, mõni aga elas südamest kaasa), siis ma kirjutan veidi seda asja juurde, enne kui hakkan süngeid ja depressiivseid lugusid õnnetust armastusest rääkima.
Kõik algas sellest, et mu vend 5 aastat tagasi Soome kolis — tüüp ei viitsinud enam kahes kohas korraga töötada ja tõmbas lumemaale, ostis seal maja ja elab nüüd nagu keskmine soomlane ikka — keedab koduõlut, käib saunas ja kasvatab tomateid. Majanduspagulane, raisk.
Kuna tema on Soomes ja mina Tallinnas ja sünnipäev tal just 8. jaanuar tulemas ja mul puhtjuhuslikult polnud tööd teha, siis otsustasin teha üllatusvisiidi nädalavahetuseks — kiired salajased läbirääkimised venna naisega, seejärel võtsin tütre Maria kaenlasse, ostsin pileti ja minek, et õhtu enne sünnat kohal olla. Vennale midagi ei öelnud — teen talle üllatuskingituse, saab vanemat versiooni oma vastsündinud lapsest taltsutada. Paras.
Kunagi ammu tegime sama triki ära kolmekesi — mina, vend ja siis 5-aastane Maria läksime Venemaale vanaema sünnipäevale, kellelegi sõna ütlemata (ok-ok, Maria emale ütlesime). Noh et nagu, tere vanaema, siin me oleme, ülla-ülla! Natuke läbimõtlematu üllatus oli, tagantjärele mõeldes — vanaema ju sinna 80-a kanti ja noh, sellises vanuses võib iga üllatus jääda viimaseks. Mis siis veel rääkida üllatusest, kui sünnipäevale laekub korraga 2 lapselast ja 1 lapselapselaps? Aga vanamutike pidas täitsa vastu — vanasti tehti hoopis teisest rauast inimesi, mitte nagu need tänapäeva vedelad tüübid, arütmiad ja muud hädad juba 40-selt. Tegelikult sellest Venemaa reisist võib kunagi pikema loo kirjutada, aga jätkame praegu Soomega.
Reis algas paljulubavalt — kui me autoga enne praami 3-ks minutiks passikontrolli järjekorras seisma jäime, teatas tütar, et tal hakkas järsku väga igav. Ees ootas meid 2 tundi praami ja siis 6 tundi autosõitu…
Tegelikult aga praamil igavlemiseks palju aega polnud — meid ähvardasid suuremad jäämäed (Titanic oli viimane pikem linateos, mida me koos vaatasime) ja siis aeg ajalt laev kõikus jube kahtlaselt ja see kõik oli nii hirmus, et pidime keskenduma hoopis söögile ja Soome rahvustoit lihapullot sobis kõhtu nagu rusikas silmaauku. Mmmm, vist vale analoogia? Las olla. Minu meelest see palliasi maitseb peaaegu samamoodi, nagu välja näeb, ja me teame, kuidas need lihapallid pruunis kastmes välja näevad, aga — las nad olla.
Helsingist saime päris kiiresti välja ja põrutasime põhja poole. Jälgisime termomeetrit, õhutemperatuur langes sujuvalt ja kui me umbes poolel teel pissi-söögipeatuse tegime, oli õues juba -25. Söögiks jälle lihapallid. Kas mul on eriline laps või Eesti lapsed söövadki Soomes ainult lihapalle? Mul tekkisid väikesed kahtlused selles osas, aga lõplik seisukoht on välja kujunemata, vajan teist arvamust.
Lihapallidest ja rahvuskultuuridest rääkides — soomlastel on mingi haiglane teema nende mänguaparaatidega. Ma olen ikka omajagu reisinud ja no ei ole mitte kusagil maailmas sellist asja näinud. Igas putkas, kus on üleliigne kas või ruutmeeter vaba ruumi pannakse püsti mingi mänguriist — kaartidega, nägudega, kujudega, piltidega, numbritega, millega iganes, aga see asi peab sööma raha ja peab tegema “bling-bling” häält, kui sa nuppu vajutad. Pean tunnistama, et pole kunagi saanud ise mängida — kõik aparaadid on alati hõivatud, ükskõik mis kell ja kus kohas. Selles mini- putkas, kus me pissipeatusime, oli 2 mänguriista ja härra ning proua pilgud, kes istusid nende taga, olid ikka väga mõnusalt ära klaasistunud. Võiks arvata, et tegemist on mingite muuseumieksponaatidega, aga vaevalt oleks keegi pannud muuseumikuju “Perkele v..tu” ütlema peale igat “bling-bling”’i. Samas ma ei taha olla ülekohtune — tänapäeva kunst võib väga eriline välja näha. Kord Amsterdamis käisin ühes kuulsas kunstigaleriis. Pikalt ei peatu, aga sellest, et ma olen kunstinäitusel, võis minusugune mats aru saada vaid selle järgi, et nad küsisid raha prahti täis ruumi sisenemise eest ja pileti peal oli mainitud art’i. Nii pasane ei ole isegi minu, üksi elava poissmehe korter ja ma ei julgeks öelda, et mul on ruum täis “kunsti”. Minul vedelevad ainult tiivikud ja kopterite tükid, Amsterdamis olid voolikud ja betooni- ning tsemenditükid. Kunst, noh. Installatsioon. Huvitav, kas natuke tsementi teeks minu prahihunnikust kunstiteose? Kas ma saan siis raha küsida korterisse sisenemise eest? Mõtlen sellele.
Peale sööki läks isa-tütre suhtlemine elavamaks, selles mõttes et enam ei saanud juttu korrakski pausile panna — akna taga pime ja igav ju. Seega reisi lõpuks oli issi hääl nagu jubedal joodikul ja suitsetajal ja väga raske oli endast välja pigistada mõni mõte, mis noorele ja uudishimulikule kasvavale organismile söödav oleks — puhtfüüsiliselt.
Kohale jõudsime juba pimedas, termomeetril -29. Vend öises valves, nii et saime kingitused õhtul sisse tassitud ja ilusti valmis sätitud, et kui ta hommikul töölt laekub, on rõõm suurem või nii. Sõit oli jube väsitav, nii et magama läksin väikese hirmuga — kes teab, nädal elektriravist juba möödas, hakkaski elu magus tunduma. Ja noh .. tegelikult oligi hea ju.
Vennal aga külmus hommikuks auto ära ja ei tahtnud üldse enam käima minna. Ta küll suutis auto parkimiskohalt välja lükata ja veeretas ta mingilt künkalt alla, mõtles ilmselt mängida McGyverit ja umbes nii, et ta on täiega šeff tüüp, saab ise kõigega hakkama. Käima auto ei läinud, aga kuna pidurid ja roolivõim olid ka parajalt ära jäätunud siis peaaegu oleks ühe asemel tekkinud kaks laibastunud autot ja mitte poolitamise, vaid rammimise teel… Koju helistas ta siiski juba roolist — keegi haigla naabruses elav hea inimene oli mööda sõites näinud venna võimlemisi ja otsustas hullemate tagajärgede ärahoidmiseks särtsu anda, et tüüp tõmbaks uttu kiiremas korras. Hea sünnipäevahommik, onju.
Aga kui ta lõpuks koju jõudis oli kõik palju roosilisem — lisaks naisele (ja tütrele?) ootas teda kallis vend oma tütrega ja — mis võib olla olulisem?! — kingitus! Oi neid rõõmupisaraid ja kilkeid! Ja siis me kõik istusime ja naeratasime ja tegime süüa ja plaane homseks, et võiks minna Koli kanti ringi vaatama ja kas peaks laenutama suusad või -29 on natuke liiga külm mäe jaoks, ja võib-olla siis minna niisama loodust vaatama, sest et loodus on Soomes ikka väga ilus. Võtsime kingituse ka lahti, teleskoop! Ja siis läks omajagu aega selle kokkupanekuks ja nagu iga uue asjaga selgub natuke ootamatult, et ta on keerulisem, kui pealt vaadates tundub ja siis on vaja vaadata voldikut ja voldikus on kõik saksa keeles ja saksa keel ei ole see kõige parem, natuke rooste läinud viimase 20 aastaga. Ja no loomulikult kooskõlas kõikide Murphy seadustega just sellel õhtul pidi taevas olema pilves ja siis see teleskoop seisis natuke nukralt nurgas. Noore ja rumala inimesena vend ikka midagi lootis natuke ja aeg ajalt vaatas taevasse, siis teleskoobile otsa, ohkas nukralt ja nagu stressis olendid ikka, kõndis külmkapi juurde järgmise õlle järele.
Igatahes long story short, kõik läksid magama ja kui ma hommikul ärkasin oli põmm — süda jälle rütmist väljas ja nagu ka viimane kord just seda “halvemat” sorti arütmia, kus tablettide ega rohtudega pole suurt midagi teha. Ma ärkasin kell 9 ja tundsin kohe ära selle tuttava ja hirmutava rütmi, pum-pum-pum-pum meeletus tempos ja jõuga.
Kõik veel magasid, nii et ma siis sõin tablette ja üritasin mingeid hingamisharjutusi teha ja noh muu selline jama. Inimene on ikka uskumatult loll loom — sulle on 10 korda öeldud, et “ei, seda asja ei ravita muudmoodi kui elektrishokiga” ja sa ikka loodad midagi. Peaaegu nagu armastusega — naine on ikka no nii selgeks sulle kõik teinud, et kõik, finito, läbi, armastus on otsas. Aga sa ikka vaatad vasikasilmadega ja kujutad endale ette midagi — “äkki see on tal lihtsalt meeltesegadus ja tegelikult ta ikkagi tahab mind oma ellu”. Mees, tõuse püsti ja mine edasi! Unusta oma rumalad unistused, jätka eluteekonda! Aga ei… Nii ka tablettidega — ma tean, et see on mõttetu, aga ikka loodan mingit jõuluime. Ehe lammas.
Igal juhul paar tundi maadlemist iseenda kehaga ei aidanud, aga siis hakkasid sugulased ka ärkama. Nii nunnu mõte oli eile, minna loodust nautima. Vabandused, vabandused, Jaani südamel olid teised plaanid tänaseks, nii et looduse asemel istute kodus ja vaatate aknast välja. No äärmisel juhul väike jalutuskäik, aga ega -25’ga vastsündinuga niikuinii eriti kaugele ei jaluta. Tütar vaatas suurte silmadega, aga issi vapralt lubas “I’ll be back” ja eks ta näksis oma hommikusööki edasi (lihapalle polnud, nii et pidi leppima omletiga — oh seda pettumust).
Teised nautisid hommikusööki, mina panin ilusti ja aeglaselt riidesse ja valmistusin Soome meditsiini oma nahal proovima. Julgustav oli teadmine, et vend tuleb kaasa. Hirmutav oli teadmine, et me ei ole maailma kõige suuremas linnas ja haigla on samuti mitte kõige suurem. Ja et see on ju laupäeva hommik, ehk haiglas on miljon joodikut surmaeelse pohmelliga ja järjekord võib olla mitmetunnine — aga ega valikut polnud. Igal juhul istusime autosse ja startisime haigla poole.
Ma tean (nüüd), et see on täiesti tavaline nähtus Soomes, aga minu kui täiesti tavalise keskmise ida- eurooplase jaoks tundub mõte sõita jalgrattaga sellise pakasega ikka täiesti idiootsena. No tõsiselt, miks? Sõida bussiga jänest, kui raha pole või ma ei tea, varasta auto ja sõida sellega, aga miks peab selline masohhist olema? Igal juhul neid rattureid on seal miljon tükki talvel. Ostad spets-rehvid naeltega, paksemad kindad, maski näole ja väntama. Ma jõllitasin neid aknast, näitasin näpuga ja üritasin vennale midagi seletada, et näe, debiilikud, hahahaha, nii naljakas. Vend vaatas ja mainis möödaminnes, et tema rattal on ka naelrehvid ostetud ja kui auto käima ei lähe või on eelmine päev liiga palju söödud ja peab kaloreid põletama siis sõidab samuti rattaga. Sõidu lõpuni olin vait. Tundub, et õiges keskkonnas ventileerub see ida-eurooplus ikka päris kiiresti välja, on mida õppida.
Haigla väike, kõik tunnevad kõiki, seepärast esimesed 5–10 minutit läheb vennal, et tere öelda, õnnesoovid vastu võtta, keegi patsutab teda õlale, keegi uurib, kas tal on kaksikvend (ma olen 5 aastat vanem, nii et võtan seda kui komplimenti). Siis saame järjekorranumbri ja ootame. Minu kord ja kuigi kõik räägivad vabalt inglise keelt on peamine jutuvestja minu vend — ma ise istun ja noogutan või raputan pead. Kardiogramm näitab, mida ma juba mitu tundi teadsin — kodade laperdus — ja ma lähen ootejärjekorda “palatisse”.
Võrreldes Tallinna samasisuliste asutustega käivad asjad natuke teistmoodi. Esiteks, südamemonitori külge ei panda. Kas põhjuseks on teadmine, et mul on “okei” rütmihäire ja ei kao ma kuhugi siit planeedilt (veel) või mingi kokkuhoid, aga need piiksuvad asjad juhtmetega on pigem erand kui reegel. Teiseks, ma olen tunduvalt eraldatum ja kui vend ei oleks siinsamas kõrval, oleks päris üksik tunne.
Üldse, Tallinnas tundus see asi veidi elavam, natuke nagu USA kiirabifilmis — kogu aeg mingi action. Siinne haigla on aga rohkem nagu vanadekodu — kardinate taga keegi on ja ta on isegi elus — mingit ebamäärast häälitsemist on kuulda — aga mingit actionit ei toimu. Õdedega ei vaielda, sanitaridega ei kakelda ja turvameest vist polnudki, kui majja sisenesin. Ainult aeg ajalt longivad mööda vanataadid- memmed kärudega, kes läheb pissile, kes suitsule. Selline rahulik, chill haigla.
Tuleb õde, võtab vereanalüüsid. Nüüd jääb vaid oodata, kas nad leiavad äkki midagi, mis takistaks särtsuandmist, aga kui analüüsid korras, siis kohe varsti saan maitsta Soome elektrit. Astub läbi valvekardioloog, vahetab paar sõna vennaga, mulle ainult naeratab julgustavalt ja kõnnib minema. Kodune värk, pole midagi öelda.
Kuni me analüüse ootame, räägib vend mulle järjest arstilugusid. Mida iganes ma olen läbi elanud kogu selle südameteema ajal ei kannata see erilist võrdlust sellega, millega on pidanud paljud teised patsiendid kokku puutuma. Tavaliselt ei oska ma teiste inimeste kannatustest rõõmu või toetust otsida, seekord mõjub see tunnine loeng siiski päris julgustavalt. Minus kasvab usk, et kõik ei ole veel kadunud ja äkki saab ka seekord omal jalul minema jalutatud — palju hullemaidki asju üritatud ravida ja inimesed ikka ellu jäänud.
Kardioloog tuleb jälle kohale, ütleb midagi vennale, vend vastab ja hakkab jopet seljast võtma. Kardioloog nimelt küsib, kas vend tahab assisteerida protseduuril (loe: unerohtu süstida oma vennale) ja vend on täitsa huvitatud. Üritan meelde tuletada, ega ma midagi halba ei ole viimasel ajal vennale öelnud, midagi ei meenu, aga kerge ärevus jääb. Sõita ei ole kaua ja me siseneme mingisugusesse laoruumi, milles on omajagu inimesi halattides. Kolm inimest askeldavad suure ja karvase joodiku kõrval, veel kaks inimest viivad minema mingid harjad ja ämbrid ja minu voodi pargitakse nurka, ühe tuhmi monitori alla. Ahaa, tegemist on hoopis ruumiga, kus ma saan mõnituhat volti rindkerre. Meenub Tallinna operatsioonisaal — läikiv, puhas, steriilne, stiilne — ja hirm tuleviku pärast tuleb tagasi. Kodumaal oli ettevalmistustöö ja kardioversioon (ehk elektrishokiteraapia) ise peaaegu müstilise tähendusega protseduur ja inimesedki rääkisid vaiksemalt operatsioonisaalis, siin aga paistab see protseduur olevat midagi, mis viiakse läbi iga teise patsiendi peal, sest jutt õdedel-arstidel voolab täiesti muudel teemadel ja minuga tegeletakse nagu muuseas — “nuok, kui sa oled juba siia jõudnud, siis teeme sulle ka midagi, ära vingu”. Aga võib-olla on tegemist hoopis omamoodi rahustamisteraapiaga — noh, et kui kogu personal on nii pohuistlik, siis ei peaks mina ka kartma?
Hapnikumask ette, kanüül tekkis peaaegu märkamatult veeni, vend võlub kusagilt välja süstla — enam-vähem nagu mustkunstnik — ja vaid korraks katkestab vestluse arstiga, et teatada, et ma jään kohe magama. No aitäh tähelepanu eest, tõepoolest. Ja praktiliselt kohe vajun mõnusasse narkounne. Siinkohal pean tunnistama, et see hetk — kui sa hakkad magama jääma — on kuradima hea tunne. Nagu tõsiselt. Selline pehme, mõnus, pea käib mõnusalt ringi ja sa tead, et kohe saab kõik korda ja tobe naeratus tuleb ette. Mõõõõnuuuus. Ma ei ole (veel?) valmis röövima või varastama selle kaifi nimel, aga ma hakkan narkaritest vaikselt aru saama.
Ärkan üles, pulss on okei, kõik läks hästi, tere tulemast inimeste sekka. Ootame 20 minutit, pakime ja lahkume. Pea käib natuke ringi, aga üldiselt on jälle hea olla. Koju jõuame umbes 3 tundi peale lahkumist ja meil jääb veel isegi natuke valget aega sättida teleskoopi ja loota, et ka öösel on taevas puhas ja me lõpuks ometi näeme oma silmaga Jupiteri vööd ära. Mingi point pidi ju olema sellel siiatulekul?
Ainuke “aga” kummitab mind kogu selle korduv-teraapia juures. Kuidas ma nüüd seda ütlengi… 23. jaanuaril on üks Helsingi-Bangkoki lend ja pileti peal on minu nimi — kunagi suve lõpus sai see pilet ostetud. Ma lähen küll kambas arstidega, kes oskavad elustamist teha ja kõike muud hädavajalikku, aga — täisnarkoos, elektrishokk, Tai… Need mõisted ei käi tavaliselt koos. Ei tohiks käia. Vastuolulised tunded, ütleme nii.
Igatahes kui veebruari lõpuks värskemat lugu ei sünni siis läks mul väga hästi. Või siis vastupidi, äärmiselt sitasti. Elu näitab, onju.
