10. Nam Lani ja Myanmari külalistele
Eelmine: “Viimastest töötegemistest Nam Lanis”
Praeguseks hetkeks tundub möödunud suvi unenäona — olen juba üle nädala aega Eestis tagasi ning koolitöö on alanud. Paljud asjad panevad tagantjärgi imestama, ka need, mis Nam Lanis olles tundusid absoluutselt normaalsetena. Kindel on see, et kogu vabatahtliku õpetaja kogemus on mõjutanud mind isiksusena ja mind õpetajana. See blogipostitus on selles blogis viimane ja siin tuleb juttu elust Nam Lanis ja Myanmaris, peamiselt nendele, kel on soov sinna reisima minna.
Kõigepealt tahan igaühele südamele panna, et Aasiat ei tohi mitte mingil juhul ühtlustada, nagu ka ei tohiks arvata, et Myanmar on ühtlane riik. Riigis käib siiamaani sõjaline tegevus just sellepärast, et ühel alal elavad erinevad rahvused. Myanmari Šani osariik, kus mina enamuse ajast veetsin, on maa ala, kus elab umbes 8,000,000 inimest (kuigi Wikipedia näitab alla 6,000,000). Nendel inimestel on oma keel, oma ajalugu, oma tavad, oma lipp ja arusaamine asjadest. Kuna need inimesed tahavad juba pikemat aega iseseisvust, on nad väga patriootilised ning vastanduvad tugevalt Birmale (see riigi nimi rõhutab baamarlasi, mis on Myanmari enamrahvus ja seda kasutavad Šani inimesed ainult siis, kui räägivad ajaloost või tahavad rõhutada erinevusi, mis on nende ning “Myanmar proper” vahel). Šani inimesed on uhked selle üle, et neil on ajalooliselt Thai inimestega ühine päritolu. Ka keeled on omavahel sarnased. Sallivad šanid hästi ka Laosest naabreid. Hiinlaste suhtes pole aga nad nii sõbralikud. Kui rääkida religioonist, siis on šani osariik valdavalt budistlik. Budismiga seotud tavadest kirjutasin varem selles postituses. Samuti on külades baptistlike kirikuid (keda tolereeritakse väga hästi) ning mošeed (moslemite vastu ollakse väga umbusklikud, aga vähemalt mitte nii agresiivsed, kui teistes Myanmari osades).
Nam Lan
Kuna MTÜ Mondo partner Šani osariigis RDFSS tegeleb põhiliselt haridusliku ebavõrdsusega, siis on kõik vabatahtlikud seda teemat puudutanud oma blogides. Kair kirjutas esimesena probleemidest ja RDFSSi tegevustest, Kristina kirjutas sellest, kuidas RDFSSi saab arendada, Herdis Naw Khami plaanidest ning unistustest ning Kadri Namlani õppekeskusest. Minu postitustest räägib üks haridusest üldiselt ning teine õpetaja koolitusest ning selle alteratiivlahendustest Myanmaris.
Kõikidest vabatahtlikutest olin aga mina esimene ja seni ainus, kes sai Nam Lanis elada ninapidi koos RDFSSi tiimiga. Tulevased vabatahtlikud saavad juba samuti sinna jääda, aga arvatavasti elavad uues kontoris, mida varsti ehitama hakatakse, või uues õpilaskodus, kuhu peaks tulevikus tulema juurde veel üks õpetaja jaoks mõeldud tuba. Selle pärast tahan kirjutada põhjalikkuma postituse just Nam Lanist, mis jääb igaveseks minu mällu ning südamesse.
1 — Namlani õppekeskus (NLLC), mis on minu lähetuse ajal olnud ka RDFSSi kontor ning Naw Khami ja mujalt tulevate töötajate kodu (sh ka minu kodu). Siin toimus suurem osa kõikidest sündmustest, millest selles blogis kirjutasin.
2 — RDFSSi õpilaskodu, mis sai ehitatud Child’s Dream rahastuse abil ning avas 24.07.2016 oma uksed esialgu TEES koolituse jaoks. Edaspidi elavad seal kõik maalt pärit õpilased (sh Tarkusefondi lapsed).
3 — RDFSSi ostetud krunt, kuhu tuleb uus kontor/õppekeskus/majutus töötajatele.
4 — Nam Lani turg, kust saab osta kõike, mida vaja (toit-hügieen-riietus, välja arvatud spetsiifilisemad kvaliteetsed tooted). Ostlemist saab teha ka peatänaval asuvates poodides, soovitan eelnevalt pidada nõu RDFSSi töötajatega. Tuleb tähele panna, et Nam Lanis saab maksta vaid sularahas ning lähim pangaautomaat/rahavahetuspunkt on Hsipaws (2 tundi sõitu).
5 — Nam Lani küngas (the Hill) — tõenäoliselt üks esimesi kohti, kuhu kohalikud külalisi viivad. Mäe otsast avaneb vaade tervele Nam Lanile.
6 — Kloostri ning pagooda kompleksi vahele jääv külaväljak, kus kohalikud lapsed mängivad jalgpalli, lehmad söövad muru ja paljud pagodad päikese käes säravad. Oluline kogukondlik koht. 2016 aasta suvel on siia ehitatud uus pagoda jõekividest. Siin tuleb kindlasti vaadata “Nam Lani” — veeallikat, mille järgi küla oma nime sai.
7 — Nam Lani suurim tempel. Siin toimuvad täiskuuga seotud pidustused.
8 — kohalik tiik, mille kõrval asuvad mänguautomaatide keskus ning külakontsertite lava. Lõbustuste paik, Interneti levi võib olla parem (kui seal pole liiga palju rahvast).
9 — Luant Moni lemmikrestoran, millest Herdis oma viimases postituses kirjutas. Seal saab head kalasuppi ja grilli. Võib loota paremale levile, kuna MPT mast asub üle tee.
10 — Nam Lani “bussijaam”. Ärge lootke, et näete seda ilma kohalikute abita :) Sõita saab Lashiosse, Hsipawsse, Mandalaysse, Pyin Oo Lwini, kohalikud saavad ka Taunggyisse, aga välismaalased peavad selleks ringiga läbi Mandalay minema, sest teed on sõjategevuse pärast kinni.
11 — kohalik haigla. Mina pole seal käinud, aga aed maja ümber on kõrge ja punane rist peal. Kui ühel noortest õpetajatest valutas kõht mitu päeva, soovitas kohalik arst tal regulaarsemalt toituda. Muidu on nii, et apteegist saab erinevaid ravimeid ka ilma retseptita, ja kui teada, mida sul vaja on, saab arstilt küsida retsepti ka.
12 — kohalik postkontor. Sealt saatsin Eestisse postkaardi, mis tuli ilusti kohale 3 nädala pärast. Postkontoris sain hakkama Naw Khami abiga, ilma temata saaks ka, veidi suurema ajavaruga.
13 — Namlani riiklik keskkool. Siin õpivad kõik Tarkusefondi õpilased.
14 — Kham Aungi (Naw Khami naine) pood ning tema ema kodu. Kuna RDFSSi töötaja Su Su on Kham Aungi õde, siis see on ka tema kodu.
Mööda tervet Nam Lani jalgsi kõndida pole mul õnnestunud, nii et ei kujuta ette, palju see aega võiks võtta. Ikka keegi tuleb ja pakub oma rolleriga kütti. Lühikesi jalutuskäike olen saanud teha NLLC (1) ja õpilaskodu (2) vahel, see võtab 5–8 minutit. Pikim jalutuskäik oli Su Su kodust (14) NLLCni (1). Kui tahad rahulikult kõndida, siis tuleb peateelt kõrvale keerata ja asuda põldude poole teele. Vihmaperioodil on aga need teed tihti väga mudased. Ringi saab sõita jalgrattaga (üks ots NLLCst teise küla ääreni on umbes 20 minutit) ja soovi korral rolleriga, aga kohalikud veavad hea meelega igale poole ise (jõua ainult kiiver välja otsida!). Kohalikud inglise keelt väga ei räägi, kui nad pole juhtumisi kuidagi NLLCga seotud või saanud haridust mõnest teise linna taolisest keskusest. Kasuks tuleb naeratus, kehakeel, Thai numbrite oskus ning mõni šani keelne fraas. Kohalikute süda läheb niigi pehmeks, kui nad välismaalasi näevad, aga vallutada saab neid selliste lihtsate fraaside abil:
Mai Soong Kha! — Tere! (väike kummardus kättega koos eespool teeb asja veelgi viisakamaks)
Gin Kau! — Söö riisi
Teng Kau — Võta veel riisi
Gin Kau Yaa Yaa Ha? — Kas oled juba söönud?
Kop Zay Kha! — Aitäh! (siingi teeb kummardus fraasi veel viisakamaks)
Kui naine kannab kohalikku longyi, saab ta kogu aeg komplimente nii naiste kui meeste käest ning tema arvamust kuulatakse paremini. Kui annad midagi või võtad vastu (eriti raha), siis on kombeks teha seda parema käega, hoides vasaku käega kergelt paremast küünarnukist või selle piirkonnast. Kohalikutele meeldib, kui oled veidi šani ajalugu ja tavasid uurinud ning nad on selle eest väga tänulikud ja sinu vastu sõbralikud.
Nam Lanis on palju erinevaid söögikohti ja toit on odav. Iga koht spetsialiseerub tavaliselt ühele/kahele roale, seega kohta tuleb valida sõltuvalt sellest, mida parasjagu süüa tahad. Hommikuti on kombeks süüa Šani nuudlit (puljongiga ja erinevate lisanditega nuudel) või munaga riisi. Nam Lanis on ka Hiina ja India toiduga kohad, kust saab pirukate moodi hommikusööki. Kohvi on lahustav 3 in 1, Nescafe on erinevatest variantidest talutavam. Hiina poest saab musta kohvi lahust ka osta. Väga hea on ka näiteks tofu, mida tehakse kollastest ubadest ning segatakse soovi korral ka nuudlitega. Muidu aga on kolm korda päevas valge riis ja selle kõrvale igasugused cyrrid, salatid, puljongid, kastmed ning snäkkid. Süüakse väikeste supilusikatega ning pulkadega.
Myanmar
“Myanmar proper” sai sel korral minu kui turisti nägemuse, kuna tegime Tiiuga sel kiire tiiru peale peatudes turismi paikades. Mina alustasin oma teekonna sõites Hsipawst Pyin Oo Lwini vana Briti rongiga. Sellele teelõigule jääb Goteik viadukt, mis vääris tähelepanu nii Lonely Planet raamatu kui ka teiste vabatahtlikute blogide soovituste põhjal. Rongisõit oli mugav ja muljetavaldav, 7 tundi sai ilusti ära kannatada, eriti kui sai kaasreisijale oma kogemust muljetada. Pyin Oo Lwinis külastasime kohaliku botaanikaaia ning sõitsime hobusevankriga ringi. Sealt suundusime Bagani, mis köitis meie tähelepanu kaks päeva. Seal sain lõpuks ometi ka rolleri roolis sõita. Jõudsime seda reisi teha just paar päeva enne tugevat maavärinat. Sealt liikusime alla Inle järve kaldale, kus veetsime veel kaks ja pool päeva enne seda, kui tulime Yangoni, kus külastasime suurt ja kalli Shwedagoni. Üldiselt on inimesed igalpool üle Myanmari ikkagi sõbralikud ja vastutulelikud, minu arvates külades siiramad ja naiivsemad (nagu arvatavasti igas teises riigis). Šani toit meeldis mulle ka hulga rohkem, kui Myanmari oma, mis on õlisem ja mitte nii vaheldusrikas.
Sellega lõppes seekordne Myanmari avastamine ja edaspidi kavatsen selle kohta lugeda ning silma peal hoida enne, kui ma sinna tagasi sattun. Puhkus oli väga hea just vabatahtliku kogemuse lõpus, kuna oma reisiplaani järgi liikusime järjest rohkem lääne inimeste elustiili poole, mis valmistas meid Eesti eluoludesse naasmiseks. Pärast süütut Myanmari tundus Thailand avameelne ja rikutud ning liialt iga turisti kapriisidele orienteeritud. Samas meil oli erakordselt vedanud kohalikust poisist giidiga, kes meile sõbralikult kõike näitas ja lahti seletas. Julgen öelda, et Aasia on avastamist väärt ja kavatsen sinna kindlasti tagasi tulla! Mis puudutab aga vabatahtliku kogemust, siis see täitis kõik minu isiklikud eesmärgid ja rohkemgi veel. Selline kogemus avab silmad ja näitab, kui imeline on elu, kui julged väljakutsed vastu võtta. Aitäh, Mondo, aitäh, Välisministeerium, aitäh, Eesti Arengukoostöö!
Järgmiste kohtumisteni
Viktoria
06.09.2016
